Vaid üks

Juhtus lugu eelmine aasta ( 2017 ). Thoriga lasteaeda minnes  sõitsime igahommikuliselt 15-20 minutit põldude ja metsade vahel. Lugemaks üle kõik kitsed, rebased ja merikotkad. Lasteaias oli juba traditsiooniks saanud nähtud kitsede ja rebaste arvu teatamine. Kolasime mööda vanu kolhoosi põlde ja metsa servasid. Tol hommikul võtsime suurema kaare, kuna Loksa pool servas oldud eelmine õhtu karu nähtud. Ehk…

  Karust nägime ainult räsitud õunapuud, tambitud nõgesed ja murtud oksi. Kitsi olime kokku saanud juba nii palju, et varbad pidi lugemisel appi võtma. Metsa sees peituvast heinamaast möödudes nägin silmanurgast kahte soku poissi. Hea võimalus lähemale sõitmiseks suurte heinarullide varjus, häirimata loomi. Lähenesime pallide vahel autoga hiilides ja saime kitsi vaadata paarikümne meetri kauguselt. Ei olnud neil kiire ja ega see lasteaed ka eest ära just ei jookse. Kitsed kõndisid lõpuks vaikselt metsa poole kuuskede varju.

    Nina tee poole tagasi keerates lasin poisil veel need kaks kitse nähtule juurde liita - 14. Samas näen, et ühe rulli tagant heinas liigatavad kaks tumedat kõrva. Esimese hurraga sai arvatud rebaseks kuna seisis rulli varjus aga siis hakkasid paistma tutid. Ning suure ähmiga sai veel poisile hüütud - ilves. Noor kutt - noor ta kindlasti oli aga kas ka kutt ? ( 50/50 ) Tõusis vaikselt ja pettunult keeras nina metsa poole. Tegi paar laiska sammu ja siis näitas ilves, et kuidas liigub üks eesti kiiremaid maismaa loomi. Temagi luuras kabereid - need oleksid talle ehk liiga suur suutäis olnud aga kuskilt peab seda õppust saama.

     Põgus hetk kestis küll vaid minuti - tuttidest metsani aga meelde jääb märksa kauemaks. See oli poisi esimene ilves ja lasteaeda minnes ei olnudki vaja varbaid kasutada, piisas vaid nimetissõrmest.