Lrj17 Vol1

 LRJ17 vol1 – vaikuses, valguses ja seljankas

Luua LRJ17  omataoline kokkutulek leidis aset Kõrvemaa südames – Aegviidus. Kohal olid kolm vaprat: Liisi, Saara ja mina. Kuigi meid polnud palju, oli tunne täpselt selline, nagu oleks suur ja laisk asi alguse saanud. Ja oligi.

Alustasime praktiliselt – Aegviidu poest läbi, et kindlustada kõik toidukorrad. Esimene ja ainsana planeeritud retk viis meid Jänijõe uhtlammimetsa. Mõnus sumpamine üleujutatud metsaaladel tasus end kuhjaga ära – leidsime täiusliku koha lõunaks. Seljanka ja tee tegid ihu soojaks ja tuju heaks. Kahe tunni pärast polnud kellelgi kuhugi kiiret.

Seejärel lonkisime tagasi auto juurde, silmis üksainus mõte – leida hea päikseline koht. See viis meid Harakjärve kaldale, kus tuulevaikus, kevadpäike ja Kõrvemaa rahu võtsid meist viimasegi ajataju. Ühel hetkel oli kolm tundi möödas.

Enne õhtut seadsime sihiks Krani lõkkekoha, kuid tee viis meid veel läbi öise metsa – termokaameraga loomi ja linde otsima. Nägime põtra, metskitsi, jänest, metsist ja hulganisti hoburästaid. Kella 23 paiku jõudsime Kranisse – laavu oli vaba, lõke süüdati ja laager võis alata. Mets laulis, kajas ja huikas. Südaöö paiku kostus laanekaku puuputamist ja hommikul maandus laanepüü otse laavu ette.

Hommikusöögiks sai keedetud vääriline roog: praetud seapõsk koos munapudru ja juustuga. Hea oli. Tagasiteel Aegviitu tervitas meid veel üks põder, kes rahulikult  üle tee kalpsas.

Kokkuvõtte: matka pikkus oli küll vaid neli kilomeetrit, aga see polnud oluline. Oluline oli, et see oli. Ja juba sai kokku lepitud ka vol2 – 18.–19. oktoober. Asukoht jäi veel lahtiseks – Agusalu, Toonoja või midagi hoopis kolmandat.