20

   Spordiuudiseid said läbi, -9 ja täiskuu. Saapad, käpikud ja parka. Meeletu vaikus õues ja külas, meri on jääs, pole kohinat, pole midagi. Tinnitus tuletas ennast vaikse vilinaga kõrvades meelde. Metsas oli kuulda vaid lumetortsude kukkumist puuotsast. Täiskuu valgustas nii nagu oleks valgustatud, kui kasutada ühe tuntud kirjaniku sõnu. Läksin küll kakke kuulama aga tõele au andes oli kakkude jaoks vara ja ega mere äärest neid väga ei leia ka aga jalad viisid sinna. Jää, paks lumi. Mere peale jõudmiseks hangedest läbi minnes ei pannud isegi pahaks lund saabastes - ruja kui äge. Lumi sillerdas,  kuu säras. Sillerdust ja varjudemängu oli oi kui palju. Haarasin telefoni, et teha pilti aga tõdesin, et see ilu jääb minule, ei saa lihtsalt telefoniga valguseta pilti teha. Ometi oli valge, kividel vulkaanina turritavad jääkoonused heitsid varje, mändide all oli pime aga meri oli valge. Nii valge, et suutis eristada lapse ja täiskasvanu jälgi ja nägin veel siiberdava rebase jälgi. ÖÖ, mis jääb kauaks meelde. Lumi krabises ja sahises saabaste all kui sool, jää kohendas ennast taamal kõlavate naksude saatel. Tinnitus ei seganud enam. Istusin ja kuulasin. Rohepuna sähvides möödus lennuk kõrgustes - mina olin õnnelikum kui nemad seal - raudselt. Mulle meeldis. Vaatasin taluakendes liikuvaid varje, kuulasin üle lahe haukuvaid koeri. Mis kakke sa siin kuulad kui selline lõugamine käib ? Jääkarusellile lükkasin hoo sisse ja jätsin ta sõitjata tiirutama kui metsa jõudsin.  Koera jäljed, rebase sirge jäljerivi üle põllu uru poole, tuttavas kohas jänese jäljed. See jänese pere peab juba päris vana olema, õnnelik koht arvestades, et palju siin rebaseid ja kotkaid,kulle on. Metsas oli vaikus, seal ei paukunud jää, naksunud käbid.  Külla tagasi jõudes tervitasid koerad mõne klähvatusega. Hea öö, vaikus võttis maad. Aitähh kuu.