Thoriga peaaegu Nordkappi ehk kuidas kümne pidurdusega sõita Tavelast Helsingisse 180km

Plaan : poisiga kahekesi sõita Nordkappi, püüda kala, käia Ranua artika loomaaias, magada autos, olla neli ööd kahekesi hulkumas.

Reedel lõunal sõitsime Vikingi laevaga Helsingisse. Edasi jätkus kõik tavalises soome rütmis. Sõitsime, tegime väikse peatuse. Väike kohvi ja poisile vesi koos sokolaadiga. Tee oli tuttav ja gps'i polnud vaja. Nii 50 km hiljem sain aru, et mingi tee ots läks valesti ja gps'ga teepeale tagasi jõudmine tegi väikse 60km pikkuse lisaringi. Pole hullu, aega on. Poisi uni jäi hiliseks ja ärkas autos alles 19.00 ehk pold mõtet varem kui 23.00 ööbimiseks seisma jääda

23.30 tundus tee ääres täitsa mõnus tasku olema. 70 km enne Oulut. Ühes ukraina numbritega rekkas olid kardinad juba ette tõmmatud. Pold meilgi pikka jutt. Thor oli õhinas - ikkagi autos magamine. Madratsikotis - tema keeles. Hea lihtne ka ei pea ütlema madrats ja magamiskott eraldi. Andsin poisile enda hea madratsi ja uue koti ( -10 ). Õues oli sooja südaöö paiku nii 13 kraadi. Lasin istmed alla, madratsid täis ja viskasime pikali. Soe oli. Endal oli kangem uni kui poisil igatahes korraks tukastasin ja ärkasin selle peale, et keegi rahmeldab kõrval. Poiss ronis kotist välja tagasi - palav oli :). Tegin talle koti lahti tekiks ja uni võis saabuda.

Kuue ajal vajutasin sujuvalt kella kinni tagasi ja tukastasime kuni tundus, et on õige aeg liikuma hakata. Õues oli jätkuvalt lämbe, kisub vihmale. Madratseid asju enam kokku ei pand - laager ja autosse taha lahti. Pesime hambad ja leppisime kokku, et varsti teeme hommikusöögi peatuse. Enne Kemi tundus sobiv koht olema nii enda kui auto tankimiseks. Mmmm praemuna ja peekon. Sõime nii lõhkemiseni, väike hommikune kohv ja sõit võis jätkuda. Enne Kemi keerasime Ranua peale, ikkagi loomaaeda.

Temp tõusis ja juba näitas +18. Loomaaias oli täpselt kõik nii nagu eelmine kord ja see mulle ning poisile meeldis. Loomad jooksevad metsas ja suurtel lagendikel ringi. Karu aediku juures on suured binoklid karu vaatamiseks - nii suured on aiad loomadel. Ikkagi artika loomaaed - karu, jääkaru, põdrad, ahm, ilves, hund ja sead. Kõik loomad olid olemas ja nähtud neid toimetamas. Olime sõitnud oma 200 km ja loomaaias kulutanud oma 2h, kell oli 11.00.

Autosse ning Rovaniemi poole, seal paak täis ja siis juba Nordkapp. Tegime peatuse jõuluvana külas, tankisime ja käisime korra jõuluvana majas aga noh ikkagi suvi ja magas teine seal. Sain Rovaniemist välja sõites veel kiiruskaamera sähvatuse. Õnneks kiirust väga üle ei olnud - eks paistab mis siis saadavad. Edasi näitasid sildid juba Ivalo ja Inari peale - suuremad Soome linnad enne piiri. Ivalos tegin järgmise peatumise ja panin jällegi paagi täis. Igal võimalusel tuleb tankida on varasemad kogemused näidanud :)

Saime Inarist läbi ja siis näitas juba silt Kargasniemi peale - piirilinn norraga. Ühe jutiga sealt läbi, sest kell juba oli kuus õhtul ja gps näitas sõitu 230km. Saaks mingi 21.00 kohale oleks hea. Olin varem ühe möki kinni pannud Nordkappi ja teadsin, et üheksani neil kontor lahti ( hilisemaks saabumiseks oleks võti ukse ette pandud ). Poiss mudugi ei olnud väga meelitatud sellest, et me tänase öö majas magame aga pika peale ta harjus sellega ära.

Sõidu ajal sai tehtud kõike - mängitud teki all peitust. Tekiga käigukangi peidetud ja otsitud, üksteise näppe ära söödud, juukseid lõigatud ja autosid lume seest välja vintsitud ja mida kõike muud.

Maastik muutus juba ilusaks. Tundra oma kaskede, madala võsaga ja soise maastikuga. Ei puudunud ka põhjapõdrad - ka neid oli lubadus poisile näidata. Päike siras ja kõik oli viimase peal. Tee oli hea - pea täiesti sirge aga uhkete tõusude ja laskumistega.

Järjekordsest mäest hooga üles lastes märkasin, et krt aku tuli põleb. Mis nüüd siis ? Tõmbasin tee äärde, jätsin seisma. Panin uuesti käima ja ikka põleb. Laadimine kadunud. Pagassis lappasin madratsid ümbes, vaatasin aku otsas üle - korras. Kapoti all oli ka rihm peal ja genekas käis ringi. Koputasin genekat ja liigutasin pistikuid - ei midagi.Kiskus hapuks olukord - Nordkappi oli veel 175 km. Miinuste ja plusside kõrvutamine andis tulemuseks, et tuleb ots ringi keerata ja kodu poole hakata liikuma aku toitel. Tunni pärast olime tagasi Kargasniemil, tõmbasin tanklasse. Käisin sees otsisin testrit, et kontrollida natukenegi kus see viga olla võiks. Müügil ei olnud aga abivalmis saam leti tagant helistas sõbrale ja 10 minuti pärast oli selge, et genekast vajalikku 14,1 V välja ei tule. Pidasin telefoni teel vendadega kodus nõus ja 15 minuti pärast oli selge, et pean liikuma vaid akude toitel. Õnneks oli seal üks pisem aku müüa - 63 Ah ja 125€. Pold midagi teha. Saime sõitma. Ilma tuledeta, raadio ja kondi/salongi ventikata. Kõik asjad lülitasin välja. Bensukas netis infot otsides leidsin õpetuse kuidas salamenüüst saab voltmeetri endale kuupäeva asemele ja siis vähemalt ma nägin kuidas voldid kaovad ja natukegi võimaluse ette arvestama oma käike. Kindel oli see, et mingist voldist alates enam auto lihtsalt ei lase enam käivatada aga see suurus oli teadmata. Kogemus tol hetkel näitas, et tavalise 12V asemel käivitub auto 11.6v pealt.

Kuramuse hea asi on polaarpäev - ikkagi vähegi võimalust sõita ilma tuledeta. Rovaniemini oli 290 km. Bemmi originaal suur aku 100Ah andis ikka päris pika sõidu kokkuvõttes - ca 200km. Tee pealt juba helistasin Orukale Tamperes ja rääkisin oma loo talle ära. Algselt oli ka plaan talle nipernaadina ukse taha saabuda aga seda tagasi tulles juba - kaks päeva hiljem. Sai kokku lepitud, et ärkab hommikul ja hakkab kahe lisa akuga mulle vastu sõitma.

Sõidu ajal helistasin American Expressi kindlustusse ja kaskosse. Kui esimene oleks tahtnud avariid aitamiseks siis teine oli valmis minu auto 300€ eest viima parandusse. Aga see oleks tähendanud seda, et ma oleks istunud kaks päeva kuskil kohapeal - ikkagi laupäeva õhtu ja pärast oleks veel remondi soomes kinni maksnud.... seda ei old väga valmis tegema.

Esialgne plaan oli sõita nii kaugele kui aku peab. Aga siis kõiki asju kaaludes jõudsin järeldusele, et uus aku Rovaniemist on lihtsam hommikul osta, sest enamus bensukate poode on avatud 6.00 kuni 24.00 ja kell oli kohe saamas südaöö peale. Esimene tasku ja kõrvale, voltmeeter näitas 11,8v, peaks veel hommikul käivutuma. Aku otsa võtsin maha ja võis rahulikult võtta- kuskile midagi kiiret polnud. Pesime koos hambad ja puhusime madratsid uuesti täis. Poiss oli ikka megalöödud sellest, et me kalale ei saanud. 200km ühte jutti laulis "me ei saagi kalale, kalale " Endalgi tõmbas meele ikka väga härdaks. Aga kui saime magamiskotti poetud siis saabus rahu, see talle meeldis. Rääkisime veel kõigest mis peaks homme juhtuma. Kuuese äratuse peale sai silm lahti tehtud. Ka poiss kargas kohe istuli ja mind magamiskotis nähes ning tol hetkel adudes, et ta jällegi magas madratsikotis autos - kiskus suu kõrvuni. Kohe akuots peale ja auto käima - jess, läks. Vähem kui tunni pärast olime tagasi jõuluvanamaal ja keerasin esimesse nestesse sisse, 10 minuutit tagasi olid uksed lahti tehtud - vot kus täpselt plaanitud. Ei teagi mida mõtlesin aga kui voltmeeter 11,6v näitas jätsin auto seisma ja läksin sisse akut ostma, et saaks kauem orukale vastu sõita. Aga akut polnud, noo mis seal ikka - järgmisse siis aga auto tegi võtme keeramise peale vaid plaks, plaks ehk volt oli liiga madal käivitamiseks. Pea langes korraks roolile, poiss ehmatas ära ja sain ise ka aru, et nii hull see olukord pole - tuleb mõelda. Läksin sisse tagasi ja küsisin, et kus järgmine tankla on. Öeldi, et 500m edasi on Shell. Poiss kukile ning ennat sisemas kirudes hakkasime vantsima - üle tee kostis jõulumaalt jõululaule. Shell oli lahti aga akusid polnud, pidin juba tagasi kõndima kui nägin riiulis käivitusjuhtmeid. Krt kellegi teise auto pealt saaksin ju käima. 45€ ja kõndisin juhtmetega auto poole tagasi. Kapott üles ja juhtmed külge - kõndisin Neste poole, et küsida neiu käest kas ta aidata saaks. Samal hetkel üks tugev põhjasommist naine laigulises vormis sõitis oma vana avensisega meie kõrvale kuigi ruumi parklas oli meeletult. Küsisin viisakalt abi ja öeldi, et kohe saab, käib võtab poest kohvi enne. 2 minuti pärast auto käis ja kargasime poisiga kiiresti autosse ning sõitma. Oli vaja jõuda võimalikult kaugele, sest Tavela kus Orukas elab oli veel 650km kaugusel. Orukas ja Erik olid juba 100 km sõitnud.

Käisin Rovaniemis viies tanlkas ja mitte üheski polnud akusid müüa - egas midagi sõidan kaua saab. Rovaniemist välja 30km oli järgmine tankla - jälle akusid polnud. Voltmeeter näitas juba 9,7 - ära kadusid ABS ja kohe varsti ka automaatkasti aju ehk sõit toimus avariireziimis - neljanda käiguga. Voldid kukkusid kiirelt ja siis oli selge, et nüüd on kõik. Silt näitas, et kilomeetri pärast veel üks tankla - veab ehk välja. Pidasin kinni ja krt see pood oli kinni. Volte oli 8,2, järgmine silt näitas 1,5km tanklani - ega midagi paremat ka pole teha. Proovime ja startisime - neljandaga oli kiirendus olematu ja vaikselt saime hoo üles - hea oli, et oli pühapäeva hommik ja olematu liiklus. Kui tanklasse sisse keerasin ja korraks pidurit vajutasin ning sellega pidurituled põlema läksid mis akut söövad langes voltmeeter korrask 6,9 peale ja auto tegi jonks jonks aga piduri lahti laskmisel lasi tankla kõrvale veereda ja sinna ta suri. Hea, et sain maja varju, sest õues oli juba päris palav.

Tankla oli ise suur ja plats ka aga kõik oli remondis, nii maja kui ka plats kus asfalt oli üles võetud. Suur oli üllatus kui pood oli lahti ja esimeses riiulis ootas mind neli akut :) 125€ ja 73Ah oli minu. Poiss sai hommikusöögiks jäätise.

Tõmbas moti üles jälle, sellega peaks saama oma 150km sõita jälle. Pilve kiskus ja krt siis ju hakkab sadama ja kojamehed töötavad ju teadagi mille pealt. Ehk sõitsin 30km padukas ja kasutasin kojamehi neli korda. Sain Kemist läbi ja ka Oulust ning 70km peale Oulut ehk suht samas kohas kus esimese öö autos magasime langes voltmeeter 7,1 peale ja oli targem ise seisma jääda tee ääres kui oodata seda, et auto 90km/h sõites lihtsalt mootori välja suretab. Parklat polnud käepärast aga bussitasku sobis ka. Erikul, Orukal oli veel tulla 100km. Ehk meil oli tunnike aega vedeleda.

Teeme suppi ? Teeme !!! Olin Oulust tanklast gaasi ostnud aga krt see oli peenema keermega ja minu priimusele ei sobinud. Sõime purgist külma hernesuppi ja närisime pähkleid, rosinaid peale. Vaatasime mööda kihutavaid autosid ning seadsin kõik asjad abi tulekuks valmis.

Varsti oligi üks eesti numbritega Volvo platsis. Uus aku peale ja kõige suurema mahtuvusega minu aku läks volvole pagassi laadima. 414 km oli minna. Olukord oli kordades helgem kui paar tundi tagasi nibin nabin tanklasse jõudes. Üks aku oli veel lisaks olemas ja üks veel laadis.

Esimene aku kestis 90km, sõitsin viimase vindini. Viimane pidurdamine tanklasse lasi voldi 6,8 peale ja kogu armatuur läks sirama alustades abs'i ja lõpetads turvapatjade tulega - kõik tuled läksid punaseks. Kiire aku vahetus ja edasi. Erik lubas minu eest pidurdada ja suunda näidata - sõitsin ikka täiest ülbelt ilma ühegi tuleta ja pidurdasin nii vähe kui sai ja kui võimalik siis käikudega.

Teine aku oi tummisem ja pidas vastu 110km. Aga lõppes väga ootamatult keset pikka tõusu. Tõusu alguses oli veel 8,4V ja sealt edasi oleks võinud veel paar kilomeetrit saada aga sai kõigest mõnisada meetrit kui pidin 100km/h alas tee äärde parkima. Kiire aku vahetus - läks peale see aku mis sai Volvosse laadima pandud. Bemmi enda 100Ah aku aja sellega võiks nagu Tavelasse / Tampere lähedal / kohale jõuda - minna ju oli 180 km veel. Kõik läks ilusti kui välja arvata see, et õues oli +20 ja must bemm küttis sees olemise +35 peale. Olime poisiga mõlemad läbimärjad - poiss lihtsalt tilkus. Muudkui kuivatasin poisi pead ja kallasin talle vett juurde. Väike peatus tanklas - see juramine kulutas rohkme kütust ning kütsime edasi. Poiss sai suhkrusaia - see tähendas, et pool autot oli suhkurt täis ning pidi poisil sõidu ajal riided seljas saama, sest kõik ju torkis. Autos oli ikka +35 ja aknad nii udused, et külgmisi pühkisin paberiga nähtavuse taastamiseks.

Ehh minna veel vaid 50km. Kõik tundus hea. POLITSEI - ja näitab minu peale, et tõmba kõrvale. Pidasin kinni. Poiss istus autos bokserite väel, külgmised klaasid oli nii udused, et välja ei näinud. Väljusin autost, sest ei tahtnud aken lahti poisile külma lasta. Olin sokkis - neiu vormis tuli juurde. Ütlesin, et enne kui midagi küsib, et räägiksin enda olukorrast. Lubati lahkelt. Olin ju load koju jätnud :) ja Rihti saatis mulle lubadest meili peale pildi. Ning auto pold ka teab mis parimas korras ja mis kõige hullem, mida kauem me seisame seda vähem volte mul on edasi sõitmiseks. Neiu muigas ja palus neidki dokumente näha mis mul kaasas olid - id kaart ja auto pass. Läks oma autosse kontrollima. Pandi veel korraks puhuma ja küsiti, et mis siis juhtus jne. Neiu naases, andis paberid tagasi ja soovis ohutut teed ja kohale jõudmist.

10km enne Tavalat algas ummik kiirteel ja mitte pisike. Keset ummikut lõppes aku. Kiire vahetus ummikus ja viimased 10km sai tehtud. Krt kus oli pinge langus kui Orukale hoovi keerasin. Poleks politsei peatust ja ummikut olnud oleks see sama aku kohale vedanud aga vahet polnud - kohal olin.

Esimesel õhtul ei mõtelnud mitte midagi, et mida edasi teha. Grillisime, käisime saunas ja tegime paar õlut. Poiss sai Rihardiga mängida öösse välja ja pärast rullisime Rihardi toas madratsid magamiseks lahti. Uni tuli kui labidaga. Ei suutnud isegi arvutist pikalt geneka remondi kohta lugeda.

7.00 äratus ja selge oli see, et alustan poes käigust - ostan laadija endale ja siis otsustab edasi, et kas võtab samaks õhtuks uued piletid või jääb ikkagi 23.06 laeva ootama - sinna olid juba piletid olemas. Jätsin poisi otsustada - ja ta tahtis jääda Rihardi juurde. Otsustatud. Sõitsime rattaga Eriku ja Anu elamise juurde. Meile lubati Volvot kasutada. Käisime Tamperes Biltemas - ostsime akulaadija ja poisile järjekordse mänguauto. Panime Volvol veel paagi täis ja siis käisime Anu soovitusel vanade autode muuseumis ning suundusime Oruka juurde lõunaunele, endalgi vajus silm pooleks tunniks kinni.

17.00 ajasin poisi üles. Jätkus mäng ja mõnus olemine. Rihard läks jalka trenni emaga ja meie suundusime kalale. Aiast põõsaste alt kaevasime paar ussi ning paadisillale kalale. Alguses oli vaikus aga tunni jooksul saime ühe paksu viidika ning tillukese ahvena - poisi kalad olid käes. Tuju oli jällegi hea. Pika vestluse peale sain ka loa väike ahven vette tagasi lasta :)

Pärast oli veel Rihardiga väike jalka mäng ning pärast juba jätkus toas mõnus sumin laste mängu saatel.

Hommikul kontrollisin testriga akud veel üle - kõik oli kombes. Neli akut ja 175 km ainult. Veab välja küll ainuke paha oli asja juures see, et linnas tuleb pidurdada ja laeva järjekorras tuleb auto välja suretada ning uuesti käima saada. Aga sain kahe akuga järjekorda ja siis oli selge, et kahe akuga saan maha ja koju ka. Tavalast Katajanokka terminali kümne pidurdusega :) ja seda läbi Helsinki kesklinna. Kõik pelas välja.

Vinge reis oli pojaga, jääb meelde ja võib ju sügisel uuesti minna, sest siis on puhkus juba võetud ja mõned vabad päevad olemas, ning Rihard ootab ka meid külla.