Kamtšatka vol 9

15.päev 19.07

Hommik algas vara. Loodus kutsus ja kutsele oli allakirjutet “õlu”. Kell oli 5.40 kui telki tagasi ronisin. Vedelesin kui kuulsin, et keegi tuli ja seisatas telgi ette. Olen mina liikumatult ja tema samuti, näed varju järgi et vana seisab 20cm telgi uksest. Eilne sõber Alexander kutsus siis mitte väga selgel häälel mind välja viina jooma. Vana oli üksi öö läbi tinistanud ja tundis suurt rõõmu minu ärkamisest. Kuna vastasin terega ja und enam polnud siis polnud ka põhjust enam vedeleda/varjuda. Viina siiski väga palju ei joonud. Väljas oli jälle üks tuttav ja paks udu. Kõik oli märg, kõik. Meil oli kaasas väike koormakate - kulus täitsa ära. Laotasin maha ja selle peal sai asju kuivatada ( nii palju kui see võimalik oli ) ja asju pakkida. Telgi panin jällegi suuremast veest nõrguma. Toimetasin seal tunnikese, valmistasin hommikusööki ette jne. Alexander meelitas aga Parkerit telgist välja. Parker ronis välja lõpuks ja kurtis korraliku pohmeluse üle. Eilne vanakasõluviin ei olnud läinud tühja. Alexander oli kuskile ära kadunud. Sõin enda portsu ja ka suurema osa Parkeri portsust. Nõud pestud, asjad kotti ja võis koti jällegi pakiraamile siduda. Suure teeni viis jällegi tuttav treppis kruusatee. Parkerile see trepp head ei teinud, sapp kurgus. Asfalt oli sile. Kuigi sadas udukat oli õues soe ja võis jälle ennast ujukate peale koorida. Parker rattapükstes. Kilomeetrid jooksid vingelt. Umbes 30km peal oli teel suur auk mille maha munesid ja sõitsin läbi. Ees korvis oli telefon koos solar laadijaga ja plaksti oli telefon mööda asfladit laiali - sõitsin ca 30km/h tunnis tol hetkel. Sain pidama ja napilt enne järgmist autot jupid kokku korjatud tee pealt. Piirdus vaid mõne kriipsu ja kraapsuga mälestuseks reisilt see telefoni pillamine. Märkamatult olime jõudnud Sokochisse ( ca 45km ) kus müüdi häid pirukaid jne. Eelmine kord olime söönud uhkelt. Seekord mitte nii väga, sest meil oli kahepeale 400 rutsi ehk ca 10€. Võtsime supid ja veel nipet näpet juurde.

Järgmise 30km peal saime ka aru miks tulek nii raske oli olnud. Krt seal selline kerge tõusmine koguaeg oli olnud ja nüüd üks meeldiv laskumine pidevalt. Vahepeal olid 2-3km pikkused lõigud kus väntama ei pidanud ja sai ikka korraliku vudina sisse. Parkeri pohmakas andis ikka märku tõusude peal. Ühel hetkel olen pikast tõusust just üles saanud kui vaatan taha ja näen, et Parker ronib ratta seljast maha. Noo nii järsk see tõus ka pole. Sõidan alla tagasi. Tagumine kumm tühi. Päike ja +30. Kõmbime tõusust üles ja peatume väikses tee otsas puude varjus.

10 minuti pärast oli hästi varustatud reisisellidel ratas alt ära ja läks juba uus lohv sisse. Pumpan, pumpan aga täis ei jää. Krt äkki kruvikaga sai paigaldades auk sisse tehtud. Ok pole hullu, võtame uue lohvi ( meil ju neid 4 ) ja paneme peale ainult näppe kasutades. Vääname kahekesi ja peale ta saame. Korras. Pumpame ja krt jälle ei jää pidama. Võtsin enda rattalt pumba prooviks ja sellega sama lugu ja siis saime aru, et pumbal klapp ei pea, nii kaua kui pumpad, peab õhku aga kohe kui lõpetad jookseb pumba kaudu tühjaks ja kuna ratta kummi maht nii väike siis mõju ka väga suur. Meil sõites oli tagumises ca 5 atti aga selle pumbaga ei saanud nii paljugi, et saaks velje maast lahti. Üritame autosid hääletades peatada, et saaks kellegilt pumba, vehime kättega, näitame kätega, et pumpa vaja, keerame ratta tagurpidi jne jne. Vast sadakond autot pani mööda. Gpsust vaatasin, et Ellisovosse ca 10km. Jätsin oma varanduse maha, panin parkeri ratta endale lenksu ja korvi peale ning punuma. Paar esimese käigu tõusu ja mõned lihtsamad. Rehvitöökoja leidsin paar kilti linnapiirist edasi. Õhu sain kiirelt ja tasuta. Tervelt 5 atti. Ukse ees seisin veel paar minutit, et oleks selge kas jäi pidama. Ma krdi oinas ei võtnud ju teisi lohvegi kaasa. Tundub OK. Sõites koguaeg katsun , et kas ikka peab õhku. Pool tundi hiljem oli juba Parkeri juures tagasi. Ainuke hea asi selle rehvi katki mineku osas oli see, et see juhtus kohas kus oli allikas selge veega tee ääres. Sai ennast kasta ja juua palju süda lustis. Võtsin ojast vett, Parker pani ratta alla tagasi ja jätkasime teed. Tee peal olime plaaniks võtnud jõuda dachasse. Hea omaette ja tasuta. Ja väga ei kuritarvitaks ka peremehe lahkust. Lõpp läks juba jalas raskemaks, ikkagi 140+ km oli juba sõidetud. Lubasin endale, et enne maha ei tule kui kohal ja enne dachat ootas muidugi kõige järsem mägi. Raiusin vihaga üles. Kuna Parker tuli jala siis jõudsin natuke viha jahutada ringi veeredes ja leidsin ka dacha rajoonist väikse külapoe - kasulik info. Loodsime dachas omaette olla. Jõudsime värava taha ja nägime autot, saime aru, et päris üksi me siin siiski ei ole. Teadsime, et Vadim on ära, järelikult perepoeg siin. Anton rohiski kartulavagusid. Kuna Vadim oli lubanud dachat kasutada siis päris ringi ei pööranud. Korraks plaanisime siiski linna hostelisse minna aga peale kõnet teadsime, et seal pole kohti. Anton ütles, et poisid muidugi jääge siia. No krt 140km tehtud, niisama ei suuda vaadata kuidas teine tööd teeb ja endal jaksu/viitsimist pole ka appi minemiseks. Vett olin joonud sõidu ajal vast 6+ liitrit aga ikka tundus keha täiesti jõuetu. Kui minnes oli sõit olnud 8,5h siis tagasi tulime 6,5 - vot alla mäge sõit ja seda koos rehvi parandusega. Tegime õues väikse dushi Parkeriga ning elu hakkas sisse tulema. Appi ikkagi ei viitsinud minna. Õllekasse. 17km.  Hea jahe ruum, külm õlu ja internet ootasid. Päeval päikse käes olin küll ennast kreemitanud aga kintsud olid tulipunased ning päike küttis edasi - tõmbasin vastumeelselt pikad püksid jalga tagasi.

Paar õlut ja paar tundi hiljem olime valmis sööma minema. Tegima juba tuttava Makkamburgeri. Suund õllekasse tagasi. Tee pealt ostsin vett -  vähemalt tundus sedasi aga kui turu ees trepil pudeli lahti keerasin sain hoopis mingit ülimagusat limonaadi. Sai otsa seegi. Õlu ning tagasi dacha poole. Tee pealt ostsime Antonile karbi komme. Marurahulikus tempos kulgesime dachasse. Päeva lõpuks tuli kokku minul 173 km. Kui põlend kintsu mitte arvestada siis olin täiesti OK seisukorras. Anton rohis veel. Kell oli yheksa õhtul - kodused hakkasid ärkama. Noor peremees lubas õhtul samovari tulele panna. Samovar, tee ja küpsised keerasid kella kiiresti südaöö peale. Kuna Anton pidi varakult tööle minema siis kella ühe paiku jätsime hüsvasti, tänasime suure abi eest. Vadimi ja Anton head teod olid meie elu kordades lihtsamaks teinud. Andsime teada, et eestis ootavad neid vähemalt kaks sõpra. Uni lõi kui haamriga silmad kinni.

400 rutsine lõuna

Linnast tagasiteel dachasse, varsti 173km tehtud