Kamtšatka vol 8

13.päev 17.07

Hommik algas tavapärase Universiaadi, pudru ja võileibadega meie kõikide mugavustega korteris. Kõht täis sidusime saapapaelad kinni ning tegime esimesed sammud 28km läbimiseks. Poest ostsime Snickersit. Raja alguse leidmine läks natuke nihu - kõndisime õigest raja otsast mööda aga õnneks mitte üle kilomeetri. Tagasi tatsates saime aru, et meid ootab 1km jooksul 0,5km tõusu. Pulss kohe lakke ja selg märjaks. Üles jõudes tegime väikse pausi, lonksu vett ja jätkasime. Üleval kadus igasugune rada. Jäid vaid põlvini rohi, suured pokud ja 2m kõrgused männipõõsad. Liikusime rääkides ja vilistades, et kui ka mõmmik magaks põõsas kuuleks ta meid juba kaugelt tulemas. Tõusu peal sai ka legendaarne Parkeri teipimispaus ära tehtud- minu mured laskumised ootasid alles raja lõpus. Kolme poole tunni pärast olime raja kõrgemais punktis. Kauguses paistsid vulkaanid, ilm oli hea. Nosisime snickersit ja kuivatasime päikse käes sokke. Ainuke paha asi kõige hea kõrval oli meie liikumiskiirus - gpsu järgi 3km/h. Sellise tempoga me enne pimedat tagasi ei jõua ja ilma rajata on liikumine vaevaline - rohi, pokud, võsa. Õnneks peale peatust algas kohe rada ja olime kindlad poole tee läbimises ehk teise poole teeme veel valges ära kui rada ära ei kao jällegi. Jutt jooksis ja jooksid ka kilomeetrid. Nägime kaugusest tee peal askeldavat ümisejat. Laskudes jõudsime jällegi metsade vahele. Saabusid ka meeletud sääskede hordid - aitasin ennast mürgiga, Parker võrguga. Oks vehkimiseks kulus siiski ära ja muudkui astud ja vilistad. Kõik kohad olid värskeid karu jälgi täis. Auto jälgedest pöörasi metsa rajad - karu rajad, kõrgesse rohtu. Vaatama ei läinud, et kas seal ka kedagi on. Kaardi järgi pidime kohe kohe suurele teele jõudma ja siis ootab meid sirget kruusateed 6km aga krt see tee kuidagi ei taha üldse tulla. Gps juba näitas, et 30km täis. Veel kilomeeter võsa vahel ja saimegi suurele teele. Ning siis tuli üks ütlemata motiveeriv 6km pikkune tolmune sirge - näed lõppu aga krt nagu väga lähemale ei taha tulla. Esimeses putkas tegime kohe õlu ja nentisime, et 28 asemel tuli 38km. Teel korterisse ostsime veel piletid järgmise päeva bussile. Korter, dush, pesu likku, venitused, asjad kuivama ning rahulikult läbi linna kuumavee basseini poole teele. Pettumus oli suur kui ees ootas kuiv bassein. Eelmisel ööl oli Parker just ujunud siin aga nüüd oli keegi klapi lahti teinud ja soojavee allavoolu lasknud. Tagasiteel tegime kohalikus söögimajas seljanka ja okroska koos õluga. Tõstis moraali niivõrd, et võis poodi uute õllede järgi minna enne korterisse minekut, võtsime moosi ka juurde. Isegi pakkida ei viitsinud. Vaatasime naiste ragbit ja meeste veepalli - Ungari võitis. Uni tuli korralik, väike jalutuskäik oli oma töö teinud.

14.päev 18.07

Malkisse. Hommik algas vara ja nagu täiesti traditsiooniliselt pudru ning moosiga. Ilm oli ilus ja selge. Kahju oli seda head ilma bussireisu jaoks kulutada. Buss oli juba ees, viskasime kotid alla ja ronisime kohtadele. Esimesed 200km olid meeldivat jahedad ja iga 2h tagused 10minutilised peatused kulusid ka ära. Olime tagasi Milkovos. Lubati peatust 45 minutit. Seekord otsustasime, et lähme sööklasse. Pettuma ei pidanud. Vaatasime eespool järjekorras olevate portse ja saime aru, et tuleb mittu käiku võtta kui midagigi süüa tahad. Võtsime ikka kolm juba siis. Vuntsidega tädi toimetas kiirelt ja viisakalt. Kõhud nüüd küll päris täis ei saanud aga parem ikka kui mitte midagi. Jätkus sõit väga palavas bussis. Ainuke hea asi oli see, et kui vaatasid bussis sõitvaid higistavaid inimesi siis teadsid, et meie peatus varem ja saame kohe kohe kuumaveeallikatesse vedelema. Malki ristis tuli veel maha matkajate seltskond Orenburgist ( Uuralite juures ). Meie võtsime teeristis olevast putkast õlut peale pikka bussireisi, siis nemad võtsid valget. Näha oli, et mehed olid olnud metsas juba väga pikka aega. Leidsime oma rattad sealt kuhu olime need jätnud. 20 minuti pärast olid meie telgid juba püsti ja võis minna ligunema. Tegime õhtusöögiks tatart sealiha konserviga. Seekord oli meil kasutada näpatud sool ja pipar. Damn see maitses hea - no tõsiselt. Kõrvale hea väike 2l õlu ning pidusöök missugune. Tunnike toimetamist ja kobisin telkki lugema. Varsti kuulen kuidas Parker Orenburgi tegelastega seletab. Uudishimu ajas püksid jalga ja läksin ka õue. Märkamatult kadusid laualt viin, vana Tallinn, ungari pekk ja paljud muudki asjad. Sai kõvasti maailma parandatud. Pool kaksteist tõstsin käed ja andsin alla - järgmine päev ootas minimaalselt 130km ratta seljas.

Sääsed vol 2

“#”#¤%”#% oli ainuke tekst mis suust tuli kui Bõstraja raftingul sai tehtud kalapüüdmiseks peatus. Mul oli seljas võrgust pusa ( nägu ka kinni ). Ainukesed asjad katmata, olid käed. Ja no krt. Ma astusin parvest esimesena kaldale ja tõmbasin parve ligi ja sidusin parve võsa külge kinni. Selle 30-40 sekundiga oli mõlemal käel ca 40 sääske juba söömas ja neid kuradeid on nii palju, et kõik ei mahtunud käe seljale ära ja osad sattusid sõrmede vahel ja vot see on juba rõve. Landi loopimine oli võimalik kas kinnastega või siis lasid mürgiga käed rohkelt üle ja hoidsid ka eemale. Pärast tegime veel pilte kuidas püksid on kaetud sääskedega. Arutasime Parkeriga, et mis siis saaks kui peaks sitale minema põõsasse….