Kamtšatka vol 7

11.päev 15.07

Hommik oli varajane nagu mul tavaliselt kombeks on. Kell äratas kell 6.00 aga olin selleks hetkeks juba lõpetanud Harry Potteri esimese raamatu. Õues ootas udu, seenevihm ja eelmisel õhtul kuivama riputatud pesu, läbimärjana. Telgist välja ronides tuli meelde, et pole veel tulepulka kasutanud tule tegemiseks. Sellise tilkuva ilmaga oli see täpselt paras tegevus, et sooja saada ja nägu naerule ajada kui lõkkest sooja ja suitsu tulema hakkaks. Kolmanda tõmbega sain leegi kätte aga kehv ettevalmistus ja liigne rabistamine tähendasid veel 297 tõmmet, et uuesti tuli kätte saada. 5 minuti pärast siiski tuli krõbises ja karupüss taskus läksin metsakuiva otsima. Parker jõudis välja ronida kui olin enda telgi puu otsa rippuma pannud, et suuremat vett kotti kaasa ei rulliks. Tegime putru. Parker hea poiss oli enda eelmise päeva moosi portsust pool järgi jätnud ja tegi täna selle veelkord pooleks ja sain poole endale. Pudru moosita on nagu seks õnneliku lõputa. Kõrvale tass teed koos viilu leivaga millel eelmise õhtu grillvorsti jäägid. Siis veel rosinad, kommid - tavaline värk. Kuna ilm kehva siis jäi ujumine ära. Laager kokku ja liikuma. Prügi saime ilusti kastidesse ära panna ja hakkasime tiksuma suure tee poole. 200m enne rist vedasime rattad metsa kõrgema rohu sisse ja sinna nad meid ootama jäid. Väheke ärevust tekitas bussipeatuse puudumine. Arutasime juba, äkki ekspress buss, tavaline buss, ei peatu, täis jne jne. Masendust tekita ka olematu liiklustihedus. Tunni jooksul 10 masinat ja tee oli selline tallinntartu tüüpi. PAPAHH - telefon lülitas ennast välja ja sisse enam mitte. Kogu elu ja info telefonis. Saab ka ilma hakkama aga siiski side kodu ja ümbritseva maailmaga. Valus. Jalutasin pool tundi veel veel oksaga sääski ära ajades ning telefoni näppides aga ei midagi. Kõik see hommikune hea tuju oli hetkega kadunud, sest lonely planet on telefonis, kaardid jne jne. Toimetasin koti juures kui Parker hüüdis “Buss.” Tõstsin käe ja ootasin pingsalt,et silm hakkaks seletama kirja bussi klaasil. Enne kui aru sain nimest võttis bussijuht jala gaasilt ja see oli hea märk. Ning oligi kirjas Эссо. Jess, korras. Parker viska koti kiiresti alla ja ronis bussi. Mul tänu telefoni jurale oli peatäis kaableid ja muid asju laiali - võtsin bussi kaasa. Parker küll väitis pärast, et bussis oli kaks vaba kohta aga mina seda teist ei näinud ehk istusin tagumise ukse auku ja sõit võis alata. 40km pärast lõppes asfalt ja algas ütlemata kehva kruusatee. Meie teadsime, et asfalt Milkovoni aga võta näpust. Sada km kruusa ja koht vabanes, sain kange sabakondi pehmema pinnase peale ning õnneks Parkeri kõrvale. Tõstsin tuju nullist jälle viie peale tagasi, telefoni jama oli tunde varem teinud ju miinus sada. 40km enne Milkovot algas jällegi asfalt - tutikas ja sile nagu oli ka Malki teeristis olnud. Kamtšatka põhi maantee kohta võib öelda nii mõndagi head. Uue lõigud olid siledad nagu peab ja valge pideva joone taga oli ka ruumi rattaga sõita. Vanematel lõikudel oli joone taga 10cm enne aukliku kruusa aga kohati oli targem kruus valida kui Kamzade ja Krazide pauku oodata. Peatus Milkovos, 30 minutit. Saime süüa koos teistega. Valisime pirukad ja sööklasse jätsime minemata. Saime veel ATM’s ära käidud. Täitsa lampi tuli meelde, et kunagi oli sarnane telefoni jama ja siis sai telefon laadima pandud ja hakkas tööle. Äkki akupank ei anna piisavat surakat mõtlesin. Läksin sööklasse pistiku pesa otsima aga ei pold ühtegi ja vuntsidega köögitädidel oli ka liiga palju tegemist bussitäie rahva toitmisega. Läksin Wc’sse ja leidsin sealt kätekuivati pistiku pesa, seisi kahe järjekorra vahel ja hoidsin/laadisin telefoni. Tuled vilkusid ja lõpuks sähvatas ka ekraan tulele. Damn see oli nagu moos mu hingele. Viisin poodi telefoni, rääkisin müüjale kurva loo ära, ostsin pudeli vett ja andsin telefoni laadijaga neile 15 minutiks. Õuest ostsin pirukatädi käest paar pirukat näkku ning kondasime ümber kohvikpoe vaba varju otsides, 30+ kraadi tegi oma tööd. Parker nägi 100 punkti naeratust kui bussi jooksin telefon käes. Jõudsime veel väikse jäätise teha.

Pool tundi tegusat pausi oli läbi. Buss veeres vaikselt läbi linna ametliku bussijaama poole. Olukord läks imelikuks. Meie selja taha vabanenud pingile tuli istus mammi. Varsti tuli oma putkast ( tegelikult oli maja ) piletimüüja pileteid müüma uutele reisijatele ja mammit nähes hakkas rääkima, et see on vale buss ja sõidab valele poole jne. Piletimüüja palus, bussijuht palus, inimesed tulid rääkima, sest buss seisis ja ära ei saanud minna. Mammi oli kindel, et see on tema buss ja kõik teised valetavad talle. Kutsuti ka munder kohale. Munder tuli ja rääkis aga ei tuhkagi. Räägiti, et buss läheb Essosse mitte Ellisovosse nagu mammi soovis/lootis. Sõidaks minema aga inimestel ikka arusaam ühine, kuidas sa jätad mammi sedasi valesse bussi. Olukord oli keeruline ja kivi sarnane. Ei liikunud ei tädi ega buss. Saabus “03” kirjaga Uazik koos ilusa ja mitte nii ilusa valge kitliga. Äkitselt tõusis üks kaasreisijatest püsti, tõstis mammil jalad maast lahti ja hetke pärast oli ta juba “03” bussis. Ciao Milkovo. Endal oli selline arusaamatu tunne, ei osand midagi mõelda, veel vähem öelda selle olukorra kohta. Eks tädil oli lihtsalt natuke abi vaja.

Mõned sajad kilomeetrid hiljem hakkas metsaalune hõredemaks muutuma. Seni oli olnud üks masendav kruusatee koos kahelpool oleva 10m kõrguse lepavõsaga. Nähtavus null. Vahtisin pingsalt ja pidevalt metsa alla lootuses kamtšatka peremeest näha ja seal ta äkki oligi - suur mõmmik istus keset sõnajalgade lasu. Vaatas mööduvat bussi ja mina mööduvat karu. Peale seda sai veel pingsamalt metsa skännitud Parkeriga aga karu ei näinud rohkem. 8,5h peale starti tuli võsa vahelt lagedale silt “ESSO”

Esso meeldis kohe esimesest silmapilgust. 3000 elanikku, porised tänavad, viidad võõrastele, linna kaart - krt linn nagu olema peab. Linnakaardist saime hädavaevu pildi teha endale kaasa, sest bussi vastu tulnud lapsed ei tahtnud kuidagi eest ära minna. Bussijaamast leidsime ka infotahvli. Tahvlit uudistades käisid kohalikud külavalvuritest valvejoodikud ennast tutvustamas ja eluolu uurimas. Tahvlilt leidsime ka pakkumise korterile - kõigi mugavustega. Kõne ja vastuvõtnud tädi lubas poisi vastu saata korterit näitama. Saime vast 15min istuda koos hulkuvate koertega bussijaamas kui saabus kutt rattal. Valgete aknaraamidega sinine maja ei olnud üldse kaugel bussijaamast. Esimene reaktsioon oli, et kus krt need mugavused on aga kui juba minut oli kulunud siis 12€ ööst näkku tundus kaup täitsa hea. Läks loosi. Enne ära sõitu andis poiss veel puhtad linad ning teatas, et poed on veel lahti.

Korteris tegelikult üüriti kahte tuba eraldi välja, kahest ja kolmest. Saime kahese toa. Kaks voodit, väike kapp, tool - kõik. Ruumi sama palju kui telgis aga kuna ülejäänud korter oli tühi siis saime esikut ja kööki kasutada enda äranägemise järgi. Kuivatasime pestud riideid, telki jne. Telekast tuli meile juba tuttav Kaasani Universaad. Õues oli palav aga toas tundus veel palavam olema. Radikaid katsudes selgus, et krt kütavad - õues oli ca +26. Öö oli tulemas karm sellises palavuses. Õhtusöögiks olid poest toodud praetud pelmeenid hapukoore, sibula ja õluga. Peale pelmeene läks veel õlut ja kuivatatud kala - rohkem kui oleks pidanud. Korteris olid tõesti kõik mugavused olemas aga siin kohal tõesti üks pilt annab edasi rohkem kui tuhat sõna.

12.päev 16.07

Hommik oli ikka väga paks seal palavuses magamisest. Tunne oli justkui peale kasti õlle hävitamist eelmisel õhtul. 07.00 olin juba fotikas näpus linna peal uudistamas. Vanad logudikud ja räämas maja aga sellest hoolimata oli kõik kuidagi soe ja armas. Jalutasin veel turismiinfost läbi saamaks targemaks kohalike matkaradade osas. Tagasi jõudes oma hubasesse korterisse sai tehtud üks pisike hommikusöök koos kuue muna, ubade ja vorstiga. Oligi aeg startida eelmisel õhtul bronnitud raftingule. Sellest kuulsime kohatud kaasmaalastelt ja saime ka infot teatetulbalt Esso bussijaamas.

Bõstraja jõele. Baasis kohtusime reisikaaslastega - 4 neiut ja 2 meest Moskvast. Vastutusallkirjad, varustus, asjad kuiva kotti ning bussi. 33km tuttavat teed tagasi sõitu ja keerati metsa vahele. Kapten luges sõnad peale, andis juhendid igaks juhtumiks. Tutvusime ja tutvustasime. Vee peal esimesed paar kilomeetrit kulgesime rahulikult, õppisime kapteni käske täitma ja sättisime parve pervel ennast mugavamalt istuma. Silmad seirasid muudkui kallast - lootuses karu näha. Paadis oli küll 7 venelast ja 2 eestlast aga kogu räägitud jutust enamus oli eesti keeles - sest ülejäänud olid lihtsalt vait. Paar käredamat hetke kivide vahel ja langenud puude vahel, mõnel korral vesi paati ja olimegi supsti lõuna kohas. Paadis kapten oli pand meid istuma loogikaga, et tugevamad taga. Mehed istusid taga ja olid kuivad, naised istusid ees ja olid märjad :)

Naised ja kapten asusid kaasa võetud asjadest uhhaad tegema. Minu närv pidas täpselt 10 sekundit. Kapteni spinnaga olin kohe kalda peal lanti loopimas. Korraks tundus, et ujus keegi järgi aga see oli ka kõik. Kalad hakkasid rohkem vaikses vees mängima, Parker saigi kala landi otsa ja ka veest välja aga enne näppe pani siiski plehkat kuna ise komistas ja kala kukkus maha ning landist lahti. Ilus poiss oli. Minu õnn saabus mõned minutid hiljem. Parkeri saagiga võrdväärse kala sain kätte - it feels good. Harjus. Kapten kiits kala suuruse heaks ja läks kaasa võtmisele. Sellest saime indu edasi loopimiseks aga tulemus jäi nulliks. Vesi jõgedes on ikka uskumatult selge - nagu kraanivesi. Näed kõike mis vees toimub. Kapten Vassiili supp hakkas ka valmis saama. Krt see oli hea nagu enamus õues söödud sööke. Suure panuse maitsesse andis ka pool päeva raftingut. Lõpetasime lõuna ikka tee ja küpsistega. Edasine tee jõel ei pakkunud aga suurt midagi. Ei karusid, ei kärestike ei kala saaki tehtud peatustest. Raftingu lõpp punktis Katkise silla juures proovsime veel püüda aga ei midagi. Nägime vähemalt loodusfilmidest tuttavad punased lõhed ära kes ülesvoolu pürgisid kudema, karusid toitma. Meie pakutud landid nendega kaubaks ei läinud. Krt kus oli sääski - täitsa ulme. Pakkisime asjad bussi ja hakkasime sõitma aknad lahti - nõpu vahel hoidsin Offi spiraali suitsemas, et saaks sääsed autost välja sõidu ajal.

Õhtu korteris möödus makaroonidega muna ja juustuga. Järjepidevalt sai ennast liiga täis söödud. Järgmise päeva ülesanneteks olid bussipiletite ostmine ning 28km pikkune matkarada ümbritsevates mägedes. Esso oli hea leid