Kamtšatka vol 5

8. päev 12.07

Kuna plaanitud rattasõit Malkisse lükkus päeva võrra edasi siis magasime kaua kaua. Korralik hommikusöök ( kuus muna, pool saia ) koos teiste hosteli külastajatega ning mõnus vedelemispäev võis alata. Ma olin varem pesnud ja varem sööma jõudnud, teisi tervitanud vene keeles ja istusin üksi vaikselt nurgas - kirjutasin ja sõin. Parker tuli pauhti kööki ja küsis selge kõva häälega “ Kus munad on?” Kõik vaatasid mulle otsa, et kas ma tõesti saan sellest keelest aru. Esimeste lausete ajal vaadati meid nagu tennisemängu. Saime teada, et kõlab võõramaalastele ilusti ja kenasti see meie eesti keel. Eelmisel päeval oli selgunud, et mu solarlaadija kaabel ei taha tööd enam teha. Mure oli suur - kui pikemalt metsas, mägedes siis see oli ainuke moodus telefoni laadida mis oli navigaatoriks ja sideks maailmaga. Käisime mööda poode ja telefoniparandusi leidmaks kaablile asendust aga ei midagi. Neli poodi hiljem oli vaid tavalise MicroUSB kaabli võrra rikkam - sellega saaks vähemalt telefoni akupangast laadida aga panga laadimiseks ikkagi kaablit ei olnud. Maandusime oma tavalisse ja tuttavasse õllekasse. Hea soolakala, õlu ning suurepärane vene muusika koos internetiga - mõnus. Päev nägi veel ette rattakunni poolt soovitatud karupeleti, võtmete rattaparandamiseks ning kääride ostmise. Paar õlut hiljem sõtkusimegi mäest üles neid asju turult otsima. Kõige palavamas kohas mäe peal oli arvutite parandus. Proovime. Läksin sisse, näitasin kaablit ja seletasin muret. Pool tunnikest hiljem oli kaabel mu käes tagasi ja proovisin - töötab. Mu nägu oli laia naeru täis. Hea teenindus sisaldas veel interneti, komme ja kohvi.

Miks internetist rõõmu tundsime koguaeg - side kodustega ja seda oli saada väga harvades kohtades ja kui ka oli saada siis meie ammuse dial-up kiirusega.

Võtmed ja käärid leidsime teel hosteli. Soov oli märg telk ära kuivatada - päikseline ookeanirand tundus selleks sobiv koht olema aga kohale jõudes oli tuul liiga kõva ja rahvast üllatavalt palju. Parkisime oma rohelised iludused Lenini selja taha väikse tiigi kaldale ja laotasime telgid ning kõik muud märjad asjad käsipuudele ja ratastele kuivama. Ise nautisime siresääri ja pulmamelu mis kõikjal pargis hoogsalt käis.

Une tekitamiseks tõin kõrvalt poest paar õlut. Unega raskusi, eriti kui mõtted poisi peale lähevad, kes kodus aknapeal vanameest ootab. Skaibis saab küll poisiga “suhelda” ja peitust mängida aga teadmine, et poiss 12 000 km kaugusel just väga rõõmsaks ei tee. Karm - sellist asja polnud varem kogenud.

Õhtul lasime õlud koos saiakestega kerre, pakkisime kotid, teipisime kõik võimalikud asjad rataste külge kinni ja valmistusime vaimselt järgmiseks päevaks. Ikkagi 120km ootas.

9. päev 13.07

Äratus oli 6.00. Kiire pesu. Hosteli köögis viskasin 10 muna pannile - kuramuse hea pann oli, tahan endale ka sellist koju. Kiire kõne veel koju läbi skaibi, sest järgmised päevad tunduvad tulema interneti vabad. Koduigatus ühe suureneneb või siis poisiigatsus kui täpne olla. 7.15 olime õues, kraam pakitud ja vaim valmis. GPS näitas Malkisse 124 km. Linnas kohe alguses vastikult tüütavad mäed ja tõusud. Linnas välja läks asi laugemaks ja kiiremaks. Siiski viskas vahele mõne “1 käigu tõusu” ja need kuramuse tõusud on 1-3 km pikad kohati. Päike siras ja tuult ka väga ei olnud. Jõgesid oli meeldivalt tihti - janu kustutamiseks. See ikka natuke uskumatu kui puhas vesi jõgedes jookseb. Umbes 95’ndal kilomeetril tuli asula mitmete söögikohtadega. tegime borši, pelmeenid, pirukad ja tassi teed. Päris tee ääres seisid mammid kärudega kust müüdi soojasi pirukaid. Jälgisime nende müüki söögikõrvalt ja tundus, et ikka müüja välimusel ja vanusel on oma roll mängida. Noorim heleda peaga sai ikka raudselt kõige rohkem kliente - kas ka pirukate kvaliteet selle valikuga kokku läheb ? Lubasime poest paar õlut ja snickerist endale …..KÕMAKI…. Olime just poe ukse ees istet võtnud kui üks rekka täislastis tuli meie juurde manööverdama. Ning rehv lõhkes. Saime korraliku kivirahe, tolmukatte ja sabina sellest paugust. Elevust tekitas see kõvasti. Pauk ajas oma poest välja ka armeenlase. Jällegi jutt karude peale, et kuidas Te julgete ratastega tee peal sõita - karud ju longivad tee peal ja vahest lausa istuvad keset teed. Kui kõik oli maha rahunenud ning õlu otsas koorisin ennast jällegi bokserite väele ja ronisime rataste selga. Mulle andis see söök kõvasti purakat juurde. Söögikohani viimased 40km olid olnud väga vaevalised.

7-8 km enne Malkit hakkasid vastutulevad autod äkitselt tuledega vilgutama ja kolmas pidas kinni. Karud teel, järgmise kurvi taga. Keerasime oma uutesse karupeletitesse raketid sisse ja veeresime tasakesti edasi. Kahjuks/õnneks ei näinud ühtegi karu. Tahaks ju näha aga kui kuulda seda ära söödud tegelaste arvu iga aastaselt - siis nagu väga ei tahaks ka. Eriti hulluks teeb see aasta selle loo pikk talv, mitte valmis marjad/seened ja kala kes pole veel jõgedesse kudema tulnud.

Tee peal sai ka proovitud üks signaalrakett ja tõrvikat. Raketiga oli lihtne, keerad padruni kinni, vinnastad ja papahh. Nigut hernepüstol.Tõrvikas oli aga natuke keerulisem lugu. Mägedes rattaga raputamine ja niiskus olid oma töö teinud - kasutusjuhend oli ära kulunud. Esiteks tuli ära käepide kust pidi kinni hoidma ja siis tekkis arutelu, et kumba pidi tõrvikat käes hoida kui nöörist tõmmata. Loogiline oleks ju enda poole tõmmata ja teisest otsast viskaks tule välja….. Parker hoidis õnneks pool viltu tõrvikas ja tõmbas. Viskaski tulelondi valest otsast välja :). Aga kõik läks hästi ja kellele ei meeldiks mängida sellise kraamiga. Saime vähemalt teada, et kuidas asi töötab - kohalike jutu järgi muidugi pooled tõrvikatest ei pidavat töötama. Kokku tuli 134 km rattasõitu to o päev.

Malki kuumaveeallikad on selline 10ha suurune ala jõe kaldal. Jõe kallastel platsid telkimiseks, võsa, kõrge rohi ja siis muidugi soojad lombid. Tegelikkuses polegi tegu allikatega vaid kuuma maapinnaga kuhu on juhitud jõevesi mis seal siis üles soojeneb. Platsile pääseb autodega ja raha korjatakse ka tõkkepuu taga autode põhiselt. Meil ratastega polnud midagi vaja maksta - vaid vaja edasi sõita.

Jõudsime kohale nädalavahetuse menu ajal. Terve see 10ha oli täidetud autode ja telkidega. Käis üks suuremat sorti jämm eesti mõttes. Mõnel oli telk nii suur, et terve suguvõsa oleks võinud ära mahutada. Saime telgid püsti ja juba 10 minuti pärast tuldi uurima, et kust tuleme ja miks ja kuhu plaanime minna. Kui kuuldi, et tuleme P-K’st siis naerdi kõvasti ja küsiti, et no tõsiselt paluks :). Rattaid vaadati ka sellise pilguga…. Poole tunni pärast sikutati Parker juba kõrval telgi rahva juurde tutvust tegema nii rahva kui viinaga. Mul oli to päev ikka kumm täiesti tühi. Tegin viisakusest paar pitsi, maitsesin venelaste hoidiseid ( uskumatult head ) ja tegin rattaga tiiru laagri peal. Kuna tegu ainult sooja maapinnaga siis puudub see tugev väävlilõhn mis mujal ilmas kuumaveeallikatega kaasas käib - see hakkas islandil mulle meeldima. Aga seltskonna kohta jääb sõnu puudu. Lapsed kihutasid ATV’dega mööda laagrit, endal vaid uikarid jalas, naised tassivad roomavaid mehi telki magama, keegi tõmbab sae käima, et jõe kaldalt puid juurde teha lõkkesse. Kohal peab silma peal politseipatrull ehk suuremaid probleeme ei tohiks tekkida ja vaatamata inimeste seisukorrale ka ei silmanud midagi teravat. Muusika tuleb küll autodest aga siiski suht mõistuse piirides - tervet laagrit oma muusikaga ei kostitata.

Kohalikud ikka ei saa aru, et miks ja kuidas me sõidame nende ratastega. Kui veel mainida, et sai nende ratastega Mutnovskilt alla tuldud siis naerdakse nii, et silmad märjad. “Venelased on hullud aga Te eestlased olete ju puhta lollid ! “

Õhtul magama minnes kulusid kaasa võetud kõrvatropid igati ära. Ahjukartuli ja haugikotleti isu tuli ka peale - peale sellist 32 kraadis 134km väntamist sööks ka kuiva leiba kui aus olla.