Kamtšatka vol 4

7. päev 11.07.

Äratus kellaga 07.00. Uni oli üks pikk sirge ilma pausideta. Kõik põrandale, ustele kuivama pandud asjad olid märjad. Korraks leidis telefon ka levi ja tuli kodust ka paar sõnumit ja see oli väga mõnus. Kõik oli ilus ja hea. Vannitoas sai priimusel tehtud pudru ja tee. Märjad riided selga tagasi ja õue rataid pakkima. Õues sadas täitsa korralikult. Nii yheksa ajaks olid meil asjad koos, kõht täis ja olime valmis lahkuma. Läksin täisvarustuses+keebiga sisse tagasi ja hõikasin peremeest, et saaks rahaliselt asjad korda. 10 minuti pärast tuli keegi vanake trepist alla ja küsis käredalt “Mis tahad ?” “ Tahan maksta! “ “ Mille eest? “ “Ööbimise” “Kus kohas....siin ööbisid ?” Seletasin siis pikemalt ära, et ööbisime siin ja, et eile võttis meid vastu üks noorem härra. Selle peale kostis: “ Aaa Vasja” ja pandi trepist üles tagasi. Ootasin 1,2,5 ja 15 minutit ning ikka vaikus. Kõmpisin trepist üles ja hõikasin edasi. Koridori lõpus avanes uks ja juba tuttav vanake küsis uuesti “ Mis vaja ?” Soovisin Vasjaga rääkida, vanake tagus naabertoa ust ja karjus paar korda kuni unine ja hommikumantlis Vasja uksele ilmus. Eelmine õhtu vastatud “mitte palju” tähendas seda, et meile sooviti head teed ja ei mingit raha ega midagi. Saapad jalga ja tuld.

Kotti hommikul uuesti pakkides ilmnesid eilse kehva tee ja kõva tempo tulemused. Fotikas korralikult mõlkis, kott katki, koti vihmakate katki ja veel mõned väiksemad mälestused tulevikuks. Aga ei midagi hullu - kõik asjad töötasid edasi.

Ees ootas 17km kruusa suure tee ja bussipeatuseni. Bussiga lootsime linna saada. Enamus teest oli juba tuttav. Parker jalutas, ma vahepeal sõitsin, jalutasin, pildistasin ja filmisin. Kahe kivini jõudes keerasime metsa, et vaadata kus kaugel Sanja elab oma telgiga ja viiks talle ka sõprade pildi tagasi.

Täiesti suvalises võsas oli laagriplats. Üle telgi oli tõmmatud veel koormakate suurema vihma vastu. Telk oli pisemast pisem - veerand minu omast. Päris karm seal koeraga kahekesi olla. Lõke, laud ja ega rohkem polnudki midagi. Ainuke asi mis väga pilti ei sobinud oli nöörile riputatud vaip. Miks, kuidas - ei tea. Sanja oli kuidagi üllatunud kui kuulis, et sõber juba viis aastat seal enam ei tööta. Aga oli rõõmus selle üle, et me ikkagi saime seal ööbida, sest koerata on ohtlik. Kala polnud ikka tulnud ja ega meil väga pikemat juttu ei olnudki. Uurisin, et kas ikka bussid käivad ja kaugel bussipeatus suurel teel on - neid asju vast ikka mäletab kui ise bussiga tuli.

Edasi kulges tee ikka vihmas, udus, poris nagu me juba eelmisest päevas harjunud olime. Ikkagi vahepeal tegin kõndimis lõike, et keha sooja saaks ja riided kuivama hakkaksid seljas. Vastu tuli vast viis autotäit turiste, paar jeepi ja mõned valgevenelased. Viimased uurisid, et kaugel soojaveeallikad on - nägime silti tee ääres eelmine päev ehk siis vast 8-9 km. Näod läksid naerule, sest neile oli öeldud teeristist kauguseks 8 ja nad olid juba käinud 13 ehk kokku tuleb 21-22km. Lähevad sinna ilma paranemist ootama. Selliseid ootajaid nägime ka Mutnovski jalamil kuumaveeallikaid otsides ( ilm paranes kolm päeva ).

Bussipeatus. Saime pool tundi omaette olla kui tuli “kungfu tädi”. Lähemale kui käte siruulatus ei tohtinud seista. Rääkides kasvõi seente korjamisest oli oht žestikuleerimise käigus korralikult vastu vahtimist saada. Esimene teema nagu tavaliselt, et kust tuleme ja kuhu lähme ja kas meeldib ja teine teema kohe karudest.Tädi ja teised kohalikud enam ei julgevat metsa minna - oht liiga suur. Lisaks arvas tädi, et meid bussi ratastega ei võeta - polevat tegu linnaliini bussiga ja sinna lihtsalt ei mahu ratastega. Soovitas veokaid ja fuurasid hääletada. Saime tiitli “Eesti kotkad” kui kuulis, et ratastega tulime Mutnovski juurest alla 1,5 päevaga. Meile sobiv buss pidavat minema poole tunni pärast. Korraks oli küll sellest sitast ilmast ja tundest mõte, et jätaks ratad sinnasamasse aga raskused on ületamiseks. Kohe kui tädi oli omnibussiga nurga taha kadunud keeras kõrvalt ristmikult välja väike kastikas. Õnneks tal oli hoog väike, ratas bussipeatuses tagurpidi ( plaanisime parandada ) ja mul krapsti käsi püsti. Aken keriti alla ja küsiti,et mis mureks. Mure oli lihtne, vaja linna saada ratast parandama. Ukrainast pärit erru läinud polkovnik lasi rattad kasti visata ja ütles, et viskab meid Ellisovosse kuna ta sinna poole teel. Meil sealt vast ikka lihtsam Petropavlovskisse saada kui siit külast. Saime teada, et Kamtšatkal teenides võrdub ühe aastane teenistus kahega. Sai 48 aastaselt pensile ja nüüd juba viis aastat seda nautinud. Pension olevat piisavalt hea ära elamiseks, igavuse peletamiseks teeb kastikaga teenust vastavalt vajadusele ja plaanib dacha juures teha kuumaveeallikast pärit veega aastaringselt kasvatamist kannatava kasvuhoone. Polkovni elab suletud linnas ja rääkis, et sealgi karudega mured, eelmine nädal olevat karu koos kolme pojaga linna laamendama tulnud ja kõik lõpetati kuuli läbi. Eile olevat veel sõber sikliga karupojale otsa sõitnud. Murdnud jala ja varbaluud. Karud on siin teemaks nagu kodus ilm - sellest saab koguaeg rääkida. Jutt jooksis, aknad läksid üha udusemaks meie märgadest riietest. “Ahh poisid ! Näen, et head inimesed ja mure kaelas - viskan Teid Petropavlovskisse ära”. Tõmbas suunurgad üles küll, viisakusest veel ytlesin, et pole vaja kui endal tegemised pooleli aga juba keeratigi nina linna poole ja olimegi jällegi tuttaval teel. Vähemalt leppisime kokku, et kütuse eest maksame. Juba helistatigi ja valju häälselt karjuti telefoni “ Kus oled oma autoga nüüd ?” Vastuseks tuli lihtne “ Noo kuulete, et ma ju sõidan !” :). Sõit käis küll vales suunas aga meile see meeldis. Rääkisime veel koduste vahenditega õlu ja veini tegemisest. Kuidas hoidiseid teha jne. Seal tundsin, et mu venekeel pole ikka päris heal tasemel, et kõiges kaasa rääkda. Marjad, seened, kalad - krt neid nimesid ei suuda kuidagi meelde jätta aga kätega saab teha mustikad, põldmarjad selgeks küll. Pension pidi tõesti hea olema - käiakse hiinas spaades. Moskvas, Vladivastokis ning Permis on enda autod olemas, et kohapeal saaks vajadusel ringi sõita. Bensurahaks sooviti 500 rbl - 12€. Ja sõit oli vast 70km, ning meie pärast tehti ca 50km ring veel sisse - on ikka häid inimesi olemas.

Rattaparanduse ees tõstsime rattad kastist maha ja sealt otse edasi tuppa sisse. Rääkisin meie loo ära. Kulmud kerkisid ja suu vajus naerust ripakile. “Poisid te olete ikka hullud küll, Stelsidega ( rattamark ) selline sõit läbi teha ja tagasi jõuda”. ca 150km saime tagumistest piduritest enamiku kasulikust osast kulutatud. Rattakunn soovitas lohvid osta konkurentide juurest - saab odavamalt ja paremad. Arvas, et mõlema ratta pidurite regull ja Parkeri ratta enamike poltide üle käimine võtab paar tundi ja soovitas peale lõunapausi ( 15.00-16.00 ) tagasi tulla. Lubati veel lahkelt kotid sinna jätta, et ei peaks neid mööda linna ja busse vedama. Lonkisime poodi, ostsime lohvid ning võtsime sihi ratakunni poolt soovitatud söögikohta teises linna otsas. Bussiga 20minutit ja juba tuttavas “10km” bussipeatusest suundusime vastavalt juhatustele jalgsi edasi aga ei suutnud seda reklaamitud kohta leida. Otsimise tõhustamiseks võtsime putkast veel paar tseburekki ja lõpuks saime ka leitud selle hea koha. Hilise pärastlõuna tõttu olid head odavad komplektlõunad juba otsas ja pidime menüüst endale meeldiva valima. Kõik vastas reklaamitule - hea ja mõistliku hinnaga. Pool viis pärastlõuanal ootasid meid ees “ülekäidud” rattad. Parkeril veel lisati viimaseid polte ja seibe. Panime uue lohvi veel ja valmis nad olidki. Tasumiseks kulusid ära ostuga kaasa saadud “esimene hooldus tasuta” kupongid, mida algselt arvasime, et meil kindlasti vaja ei lähe. Sai veel traditsiooniliselt räägitud elust, ilmast rahast ja naistest. Uurisime ka võimalikke odavamaid hotelle aga kohalikuna tal puudus ettekujutus hotellide olukorrast ja hinnast. Arvas, et linna teises servas asuv Oktjobarskaja võiks olla odavamapoolsem.

Tee oli kesklinna ja sealt edasi allamäge - kihutasime bussidega võidu. Lõpuks olid rattad korras ja riidedki seljas enam väga ei lirtsunud. Kuivad olemisest samas olid nad veel kaugel. Hotelli juurde oli väike tõus ja rahulikult üles vändates märkasime üle tee silti “Hostel24”. Varasamatest reisidest kogenenuna tasub alati küsida ja uurida. Kohad pidavad täis olema aga anti lubadus, et äkki saavad midagi rümber tõstes tekitada ja kui ei saa siis saame vähemalt rattad nende juurde jätta kuna hotellidesse tavaliselt rattaid ei lubata. Koht neljases maksab 750 rbl ( 18€ ). Meeldivalt odav ja maja ise nägi ka seest uus ja ilus välja. Hostel olevat avatud kuuaega tagasi. Soovitati tunni pärast tagasi tulla. Ületee Oktjobarskajas maksis kahene tuba 3300rbl ( 78€). Krõbe, jäime lootma ikkagi Hostel24 peale. Tiirutasime natuke linna peal ja olime kannatamatuset hosteli ukse peal juba 45 minuti pärast. Kohad pidid olemas olema ja lubati rattad sisse tuua. Jess. Parkeri sünnipäeva puhul tegime paar kohalikku õlut, paar snickersit, viineripirukat kahepeale pudeli vanakat. Sünnipäev mida meenutada. Öö.

Sääsed

Olin valmis hullemaks ausalt. Pole veel olnud vajadust sääsevõrgust särki selga tõmmata ega mürki kasutada. Väga kodune värk - pole ei suuremad, tigedamad ega midagi. Põhja pool pidavat olukord tõsisem olema - vastavalt vajadusele tuleb ka siis “ Sääsed vol 2”

Teed ja mitte teed

Maandumisrada juba andis ettekujutuse tulevast. Klaasile liiga lähedalt ei tohtinud välja vaadata ohu tõttu ninaluu murda august läbi sõites. Meenutas vägagi kruusateele maandumist. Suuremad teed on täitsa ok. Maanteedel isegi valge joone taga kohati ruumi rattaga sõitmiseks. Linnas teel sõites ei saa ringi vaadata - lahtised kaevud ja suvalised augud,kivid teel võivad väga kurvalt lõppeda. Asfalt sõiduteedel oli sile ja hea rattaga sõitmiseks aga kõnniteedel olnud asfalt oli oma vanuse tõttu väga karm rattaga sõitmiseks - meenutas treppis kruusa. Mutnovskilt alla tuleku tee oli ikka tippude tipp. Kohati täiesti korralik kruusakas - sõiduautoga ca 90 km/h ja järgmisel hetkel tee peal korvpalli suurused kivid, põlvini vesi, rööpad jne. Offroaderite paradis või siis onroaderite.

Inimesed

Esimese nädala jooksul kohatud vaid häid “vene hingi”. Usk inimestesse tõuseb, kõik aitavad kui vähegi küsida. Kes laseb tasuta ööbida remondis olevas puhkebaasis kui ratas katki - Vassili. Kes aitab teepeal kui ratas katki - Rexi kalamehest peremes Sanja . Kes annab oma söögid mäkke minekuks ja jagab ületulvavalt informatsiooni ees ootavast - Igor veokajuht. Rattakunn kes käis üle viimsedki poldid ratastel, tegi pidurid korda ja leidis enda laost veel ühe lisa lohvi meile kaasa andmiseks. Ning muidugi Polkovnik kes tegi meie pärast pika ringi toomaks meid ratastega linna endal inimesed ootamas - Igor

Varustusest

Kodust kaasa võetud asjad

Fotikas

Telefon

Priimuse põleti

Telk - yhe inimese BA Copper Spur UL1

Madrats - Klymit Inertia

Termotekk

Soe pikk pesu

Bokserid x 3

Sokid x 4

Särk x 2

Kõrvaklapid

Pealamp

Solarlaadija akupangaga

Vihmakeep

Sääsevõrgust pusa

Veekindel kott x 2 ( telefonile )

Päikseprillid

Sääsetõrje

Päiksekreem

Spork

Need suuremad asjad. Pisikesi asju vedeles kotis veel aga mitte palju.Pikad riided olid seljas, saapad jalas ja kott kaalus 8,8 kg. Ühtegi üleliigset asja pole esimese nädala põhjal kaasa võetud. Kõik asjad on kasutuses olnud. Eks paari matkamiskorraga võiks ju natuke õppida ka. Varasematel kordadel olid tavaliselt varuriided need mis jäid puutumatult kotti.