Kamtšatka vol 3

5. päev 09.07.2013

Öö oli jällegi selline pooleldi unine. Alguses ei tahtnud uni kuidagi tulla ja hommikul jällegi ära minna. Üheksast ( minu jaoks häbematult hilja ) sai ennast ikkagi voodist välja keeratud - toas oli ca +28. Hambad puhtaks, riided selga ja sukeldujad kutsusid sööma, et neil kõvasti söögikraami üle. Lasime hea maitsta ja olime tänulikud kostitamise eest. Kui tihti ikka pakutakse hommikul kalamarja keedumunaga.

Poole tunni pärast veeresime Ifa kongis lennujaama poole, et eestlased saaksid alustada koduteed. Meie jätkasime sõitu Mutnovski poole. Kui paar tundi oli sõidetud tegime peatuse oja ääres, jõime, täitsime pudelid ja Igor lasi rehvid tühjemaks kuna tee pidavat kõvasti kehvemaks minema ja ta ka läks. Ronisime tagant kuudist Igori juurde salongi, istusin mootorikattel ja Parker kõrvalistuja kohal. Raputas kõvasti ja Igor raputas ikka meid karujuttudega. Kui olime pool teed sõitnud siis oli selge, et see 50€ on juba õiglane summa, kuigi selle sõidu maksid kinni enamuses need kes mäel hädas olid. Oleks ise auto tellinud mäkke minema oleks sõit maksnud 500-600€ nägu. Autos tundus kõik hea ja turvaline. Rääkisime laviinidest, karudest ja kõrvetavatest mudavulkaanidest. Karudega pidavat see aasta kehvasti olema - talv oli karm, lumi sulamata, marjad pole valmis ja kala pole jõkke tulnud. Tavaliselt sel ajal juba karud püüavad kalu ja inimestest välja ei tee. Stop. Igor näitab näpuga mäe poole “Mutnovski, siit panete jala edasi !” Olime juba nii kõrgele tõusnud, et tee servades oli 1-1,5m paksune lumi. Esimene reaktsioon oli, “et mis mõttes - lumi, rattad, jala ?” Igor näitas veel kuidas veokaga kahe meetrise lume peal sõidetakse, andis meile oma leiva ja suitsuvorsti, lehvitas ja kadunud ta oligi. Kõik tundus kuidagi ebareaalne - päike, +20, 2m lund, uluv tuul ja kuskil ulkuvad karud. Tatsasime rattad käekõrval mööda lund 6km väljasulanud lapini ja leidsime selle olevat piisavat hea koha rataste maha jätmiseks. Üleliigse söögi matsime lindude eest lume alla, sulatasime lumest joomiseks vett ja vaatasime meid ees ootavat tõusu. Tõus oli kohati liigagi järsk meie varustuse jaoks ja ohtlik ja suur oli pettumus kui üles jõudes selgus, et hari ei olegi vulkaaniga ühenduses vaid tuleb sama palju alla tagasi minna ja vulkaanile uuesti tõusta. Koht oli ilus ja kell palju ning tundus piisavalt turvaline karude mõttes. Nõlv oli järsk ja kivine - karu juba ilma kolinata kohale ei tule. Tunnike läks kivide lappamise peale, et teha telgi suurune vähegi sile plats. Kõik üleriided ja mitte vajalikud asjad läksid telgipõhja kaitseks kividele. Õhtusöögiks tatar seakonserviga - ühtlane ja maitsetu hall mass aga küll sellest ka asja saab pikka mööda - peab õppima seda keerulist asja. Sõime igaksjuhuks telgist eemal ja sööginõud jätsime ka eemale. Kõik oli ilus ja hea aga see karuteema pani mõtlema. Ei teagi kas pingutavad üle aga karm ikka oleks Otiga metsas kokku joosta kui see pole pool aastat süüa saanud. Leidsin veel sutsu levi kivi pealt ja saatsin kodustele sõnumi oma tegemistest ja asukohast. Lugesime, logelesime ja lootsime, et ilm ära ei keera - elu parim telkimiskoht -parima vaate, seltskonna ja fiilingu osas ( peale sellist turnimist ). Peale lugemist oli õues kõik vaikne ja ilus. Öö.

Igor oma IFA roolis

Kongis ratastega

Parker

Natuke imelik oli ratastega lumel olla aga mis teha

Läks

Vee puudust ei olnud

Vingeim telkimiskogemus

Päeviku kirjutamine

Vee tegemine päiksega

6. päev 19.07

Esimene öö kui uni oli enamvähem ühes tükis ja ärkasin enda mõistes normaalsel ajal - 06.00. Välja piiludes nägin meist allpool tihedat pilvisust ja ookeani pealt tõusvat päiksekuma. Tundus liigagi ilus - vaatasin, et nii tunni pärast on paras välja ronida pilti tegema kui päike mäetipud üle kuldab. Oli kuulda, et Parker veel magab ( telk oli ca 40m eemal, teine enamvähem sile koht ). Lugesin raamatut ja kui välja vaatasin poole kaheksa ajal oli plaktsi karp lahti - mitte midagi ei näe. Udu oli nii paks, et ei näinud Parkeri telkigi õieti, rääkimata vulkaanist, teistest tippudest või alla orgu. Kohe hakkas ka niiskeks kiskuma, telk hakkas piiskasid korjama nii sisse kui väljapoole ja oli aeg ennast kiiresti kokku pakkida, sest udule lisandus tuul ja vihm. Kraadiklaas näitas +5. Hõikasin Parkerile kaheksa ajal, et vaadaku õue. Sucks. Otsustasime edasi vedeleda paar tundi, et äkki selgineb aga paar tundi hiljem oli olukord sama vaid raamatu lehekülgede number oli jõudsalt edasi astnud. Tuli aga ennast soojast magamiskotist välja ajada tuule,vihma ja udu kätte. Kõik asjad olid selle kahe tunniga märjad - telk, riided, magamiskott. Kõik läks märjalt kotti. Soojendasime eelmise õhtu tatra konserviga üles ja tegime paar võileiba teega kõrvale. Asjad koos ja kõht täis tatsasime lumeni ning hakkas rataste otsimine. Nähtavus 10m, lumi valge ja taevas valge. Kui Parker eemal sattus olema siis kadus ruumitunnetus ära - nagu seisaks õhus, sest silmad ei suutnud ühtegi pidepunkti leida. Isegi GPS jukerdas aga 3km pärast leidsime rattad siiski üles. Toitu polnud vaja välja kaevata kuna lumi oli eelmise päeva ja öö jooksul suland ca 30cm madalamaks. Õnneks eelmise päeva rattajälg oli veel lumes näha erinevalt jalajälgedest. Otsustasime seda pidi tagasi minna, et mitte udus niisama ekselda ja loota, et äkki saame natuke lühemalt tee peale tagasi. 6km ratas käe kõrval ja olimegi teel tagasi. Ilma päikseta nägi see tee veelgi armetum välja. Teadsime, et tee lõpus ( ca 8-10km) peaksid olema kuumaveeallikad - keerasime nina sinna poole ja nautisime lund mis kohati tee ääres oli üle 4,5m ja nähtavust mis oli maksimaalselt 100m. Tee peal möödusid meist veel turiste vedavad Kamzad ja Krazid. Möödudes näidati näpuga ja tehti pilti - “Näe hullud!” Tunnike hiljem jõudsime KamzadeKrazide parklasse, tehti pilti ja uuriti kus kaugelt segased tulevad. Uurisin veokaga saabunud grupi giidi käest, et kuhu suunda need allikad jäävad ja soovitati meil nendega kaasa minna, et vältida eksimist. Ei saa öelda, et päris õieti tegime, sest ka giid ei leidnud neid allikaid üles ( giidil gps puudus ). Öeldi, et jala on 4 km aga gps näitas juba 5,5km. Lõpuks siiski hakkas tuttavat väävlilõhna tulema ja saime aru, et enam pole kaugel. Pettumus oli suur kui see reklaamitud koht tähendas ühte 3x4m lompi koos väikse mulksuva muda auguga. Kõik peale meie olid asjast vaimustatud. Ots ringi ja gpsu juhendamisel olime 2,5km pärast rataste juures tagasi. Kohendasime kotte, sõime Snickersit - tõstsime tuju ees ootavaks 65km kruusa ja 45km pikkuseks asfaltteeks. Parker muuseas katsus ratta porikat ja avastas, et see lahti. Ma juba torisesin, et hakkame sõitma - kell palju ( 14.00 ) ja tee pikk. Ja siis selgus, et neid lahtisi mutreid Parkeri ratta küljes oli rohkem kui üks. 10 minutit hiljem olime jällegi udust katusega lumises tunnelis. See sõit tunnelis oli tõesti elamus omaette.

Soov oli jõuda eelmisel päeval nähtud varemiteni, et seal ööbida. Tee oli eestikeeles öeldes sitt. Isegi laskumistel ei kasvanud keskmine kiirus rattaga üle 8 km/h. Parkeri ratas näitas lagunemismärke iga paari kilomeetri tagant. Ta oli täitsa juhuslikult saanud ratta mis oli poes letti vaatamiseks pandud ja selle mutrid vist olid näpuga kinni keeratud. Tark tegu oli meil olnud see, et olime "unustanud" taskusse rattapoe väikse võtmekomplekti. Tänu sellele saime üldse ratast natukenegi koomale tagasi keerata - päris korralikuks keeramiseks sellest kahjuks ei piisanud. Tulek mäkke oli meil nii kiireks läinud, et jäi poes käimata ja korralikud võtmed, varurehvid ostmata jäänud.

Tõusud olid nii järsud, et sõitmisest võis ainult unistada. Isegi veokad pidasid tõusude all kinni, panid aeglusti sisse ja hakkasid teokäigul üles poole ronima. Tõusu peale auto ja jalutamiskiirus väga palju ei erinenud. Pikim tõus oli vast 2,5 km - ja see võttis läbi. Vaade oli ikkagi null, tee oli kehv ja porine - tuju oli veel hea. Laskumised ei olnud paremad, koguaeg pidurid peal meelitasid ennast mäest alla. Esimest korda elu nägin kuidas rattapidurid suitsevad ja ajavad kärsakat. Klotsid kulusid ähvardava kiirusega, seal kus vähegi kannatas pidurdasime esimestega aga nendega käna panemise oht oli päris suur. 30km seljataga saabusime varemete juurde - hoog oli sees, karujutt kuklas - põrutasime mööda, sooviga ööbida dachas ( veel ca 80 km ), kell oli pool viis õhtul. Kõik jätkus samas rütmis - augud, pori, udu, laskumine, tõus, ratta parandamine.

Tunnike hiljem hakkas Parker seljataga kõvemat häält tegema. Pakiraam koos kotiga tahtis lahkuda - ülemised poldid olid juba kadunud. Poltide otsimine edu ei toonud ( varem olime porika poldid tee pealt üles leidnud ). Edasisõidu tagas minu rattalt mõne poldi laenamine. Edaspidi tegime ratastele poltide kontrolle väga tihti - vältimaks, et midagi päris ära kaob küljest. Tee oli ikka jõhker.

Kell oli juba kaheksa läbi ja pime aeg ootas ees. Kruusa lõpuni näitas gps veel 19km - ja liikusime ikka 11-12 km/h. Oli selge, et valges me ei lõpeta. Ümberringi oli üks ühtlane võsa. Ainukesed head asjad olid, et see udu andis alla poole jõudes järele ja laskumised lõppesid. Kuna Parkeril läks jalg pehmeks ja mul purakat veel tundus olema siis võtsin Parkeri koti endale selga, et saaksime tempot hoida/tõsta. Sügasin minema, jättes Parkeri polte pingutama ja teades, et kergema rattaga saab kohe varsti mulle järgi. Oligi tõusul juba tuules. Võtsin veel kaks järgmist nii kilomeetri pikust tõusu endal pilk vaid kaugusesse suunatud ja siis märkan, et olen üksi. Hmm, kas jälle pingutab polte ? Lasin hoo maha ja kulgen vaikselt edasi - ikka ei paista tulemas kedagi. Jään seisma - ootan, kuulan. Vaikus.

Tühi kõht hakkas vaikselt juba häirivaks muutuma ja rattakorvist paistis õrritavalt maasikamoosi purk. Võtsin oma musta näpuga moosi -mmmm kui hea. Järgmisel hetkel seisin ikkagi üksinda keset tõusu, purk tühi ja ümberringi vaikus. Keerasin otsa ringi ja võtsin need kaks head laskumist tagurpidi tõusudena ära. Karu teema ärritas - tegelt oleks pidand rohkem selja taha vaatama ja üksteisest mitte väga kaugele jääma/minema. Perfect koht Otiga kohtumiseks - ümberringi jõed ja võsa. Paar km hiljem juba silmasin jalutavat Parkerit, ratas käekõrval. Tagurehv. Damn, kell 9 läbi, hämar, dachasse üle 50km, pole võtmeid, varurehvi ega midagi.

Ratas selili ja üritasime paranda. Rebisime rehvi maha näppudega ja võtsime lohvi kõrvale välja. Saime lapi peale ühele ja ka teisele augule. Aga õhk sees ei seisa. Tagantjärele tegelt teame, et häda oli pumbas ja oli täitsa võimalik, et saime ka selle rehvi seal tegelikult korda.

Varem olime teepeal möödudunud laigulises vormis koeraga jalutavast tegelasest. Plõksti oli ta äkki ei kusakilt meie juures kui rattast parandasime. Rex ja omanikuks Sanja. Kuulsime, et telgib, otsib koeraga karusid ja ootab kalade jõkke tulekut mis tavaliselt oleks pidanud juba paar nädalat tagasi toimuma. Uuris ka meie käest, et ega karusid pole näinud. Küsisin, et kas ca 10km tagasi nähtud plakatil reklaamitud puhkekeskus töötab - “Töötab, töötab, mul hea sõber seal, käisime koos kalal ja tegelt mul seal veel kaks sõpra”. Parker jalutas ratast, mina väntasin vaikselt ja Sanja koeraga jalutas meie järel. Vahepeal lähemal, vahest kaugemal. Äkki ütles, et tema nüüd kohal. Tee ja võsa - ei midagi, lihtsalt läbi kraavi ja võssa ta tee edasi viis. Keerasin sinna endale märgiks kaks kivi üksteise peale - äkki läheb tarvis. Sanja andis veel oma sõpradega koos tehtud pildi, et ma selle puhkebaasis töötavale Zenjale toimetaks. Parker võtis kotid ja sõitis minu rattaga, ma jooksin Parkeri omaga. Gps näitas veel 6km jõeni kus mälu järgi asus reklaam, kell oli 22.00.

Keerasime suurelt teelt ära ja poole kilomeetri pärast hakkas läbi võsa paistma suur kahekordne kollane maja. Generaator põrises kuskil eemal, hoovis seisis katkine sikkel, paar autot. Käisin tiiru majale peale - vaikus. Polnud enam Sanja jutus päris kindel, et kas ikka see puhkekeskus töötab. “Mis tahate?” - hüüti äkitselt läbi hämaruse rõdult. Võtsin tähtsalt taskust pildi ja hüüdsin vastu “ Mul on Sulle kingitus ! “ ise nägemata kas ka tegelt see tegelane pildil on, kes hakkas rõdult alla tulema. Nii 35 aastane astus hämarusest välja aga ei olnud ühegi pildil oleva tegelase nägu. Näitasin näpuga pildil, et tegelt kink Zenjale. “Zenja juba viis aastat ei tööta siin !”. Panin pikema jututa pildi taskusse tagasi ja küsisin, et kas ööbida saaks. Ei - toad pidavat kõik remondis olema ja mööblit pole ja linu pole jne jne. Uurisin, et kas saaks õues telgis magada, sest siin oleks karude mõttes julgem. Ei - kui nahka pannakse siis oleksid nemad veel süüdi. Lõpuks vana sai ikka aru, et meil ikka ratas katki ja enam väga ära minna ei taha ja ega eriti enam ei jaksagi. Kokku oli liikumist 90km kanti, sellest 65 rattal ja ülejäänu jala kas siis rattaga, rattata või lumel. Minu soov oli ainult ennast loputada ja pikali visata. Oleks juba kõlvanud ka jõgi ja siledam plats. Ütlesin, et asjad olemas ja võime ka põrandal rahulikult magada. Vana viipas käega ja läksime majja. Teisel korrusel näidati tuba, dush pidi töötama ja valgust on seni kuni genekas põriseb. Riided ja kott seljast, otse dushi alla. Dushil käpp ei funganud ja nii toimuski kogu pesemine istukil kraani all. Pesin veel seljas olnud riided mudast puhtaks ja viskasin pikali. See päev tegi tühjaks. Parker ütles, et käib dushi all ja teeb võikud veel - mina poleks enam jaksanud. Sai paar leiba konserviga ja tassike teed. Koht tundus nii kahtlane, et panime tooli toaukse ette enne kui saabus tuumauni.