Kamtšatka vol 2

3. Päev 07.07.13

Äratus oli 11.00. Uni oli 11 tundi ja see oli elamus omaette. Uni ikka maks 7-8h tavaliselt :). Vadim palus kööki - praetud muna, vorst ja must tee ootasid juba laual. Rääkisime sellest vihmasest sitast ilmast akna taga ja inimeste elust seal kaugel idas. Tänati toodud Vana Tallinna eest ja Gerdi poolt meisterdatud landi eest samuti. Esimene päev ja kaasa võetud kuuest vanakast oli kolm läinud aga kõik ka asja ette.

Vadimi korter

Peale lõunat liikusime “Vene Post” ‘i poole, et viia ära täidetud migratsiooni kaardid. Kui 1,5h järjekorda mitte mainida siis läks kõik kiirelt ja libedalt. Luugi ette jõudes tervitati meid -” Noonii poisid, mida Te mulle siin nüüd formuleerite, poole tunni pärast ju sulgeme “. Vadimi poeg Anton täitis vaid kokkuvõtte esitatud dokumentidest ja koopiatest ning maksime 236 rubla (5,6€). See oli umbes 5 korda vähem kui ma olin igalt poolt varasemalt kuulnud-lugenud. Kobisemata sai makstud ja meie kohalolek Vene Föderatsioonis oli saanud jälje. Luugi ees võttis kogu ooper aega 10 minutit aga seda suuresti tänu eelmise õhtu täitmisele ja kodust kaasa tehtud passi koopiatele. Jätsime offroadi huvilise Antoniga tänava serval hüvasti olimegi omapäi. Kell oli juba neli läbi ja plaan oli jõuda kiiresti rattapoodi - mine tea, mis kell pühapäeval poe kinni panevad. Pood oli lahti. Võtsime veel lisaks ratastele korraliku 1,8m pika rattaluku. Tasumine ja reguleerimine võttis aega 1,5h. Kell oligi juba nii palju, et varustuse otsmiseks enam aega polnud. Söök ja suund dacha poole. Vadim pakkus võimalust meile veel üheks ööks korterrisse jääda, sest ilm oli tõesti kehva. Me viisakatena ikkagi ütlesime sellest ära. Järgmisena käidi lauale võimalus kasutada nende dachat (20km korterist). Selle pakkumise võtsime viisakalt vastu. Tühi kõht sai täidetud nurgataguses Usbeki köögis. Teepealsest suurest keskusest haarasime kaasa veel leiva, marineeritud kurgid ja suitsuvorsti koos õllega ehk õhtusöögi ning hommikusöögiks neljavilja helbed. Dacha asus nagu ettenähtult dachade rajoonis. Kaart majakese leidmiseks oli lihtne ja selge..teeots vahele ja paremale, kaks vahele ja vasakule jne... Õige maja leitud jäi üle vaid leida võtmed mis peremehe sõnul on kas välisuksest vasakul mingi asja all või aia taganurgas oleva kuuri uksest vasakul millegi all. 1,2,5 ja sai ka 15 minutit täis aga ei leia - lihtsalt ei leia. Viisime juba rattad aiast välja, et äkki ikkagi oleme vales aias. Kõik vähegi liigutavad asjad said ära nihutatud võtmete leidmiseks. Kõik mu nagu klappis - roheline kuur, hall katus, võti käib tagurpidi südamikku jne aga võtit ei leia kusagilt. Sõitsime veel rattaga korra kaardi tagurpidi suure teeni ja võtsime uuesti - sama koht ja sama maja. Kahtlesime ka Vadimi mälus, et kas ikka üldse jättis võtmed kuskile hoiule jne. Juba arutasime, et võtame telgid kotist ja lükkame hoovis lahti - läksin viimasele ringile kuuri ümber ja siis märkasin trepi kõrval vundamendis auku ja augu servast läikis midagi vastu - katkine puur mis oli võtmehoidjaks :). Kolksuv külmik, paar telekat ja rõske tuba võtsid meid lahkelt vastu. Teadmata, et mis piirkonnas me oleme, tõime ka meie uued ratsud ilusti tuppa. Dacha oli nii seest kui väljast ikka päris räämas, maja oli korralik aga no kõik tööriistad, materjalid lihtsalt vedelesid igalpool. Võtmete otsimise käigus sai juba peenarde vaheliselt jalgrajalt ära tõstetud metallkola, kirves jne, et mitte lihtsalt millegi otsa ennast ära lõhkuda. Õhtusöögiks tegi Parker võikusid suitsuvorsti ja kurgiga. Rullisime alumise korruse voodistes magamiskotid lahti ja nautisime sööki, õlut ja Universiaadi ning venelaste uut leiutist - “Staaride vettehüpped” - sünkroonhüpped koos tippsportlastega. See viimane oli päris hull, naljakas ja valus ühekorraga. Mõni naine arvas, et 10m peal kõhukas toob võimsaimad punktid kui samas mõni “mitte nii sportlik” tegi nii uskumatult sünkroonis oma hüppe ära, et ka kohtunikel oli raske midagi öelda. Une osas olime natuke nihkes Parkeriga, tema jäi kohe magama, aga hommikul alates kella neljast ei suutnud magada ja minul siis vastupidi.

4. päev 08.07.13

Hommik algas tavapäratult hilja - 11.00 ajal. Vadimi pliidi peal valmis oivaline neljaviljapudru ning veel paremaks tegi selle külmikust näpatud vaarikamoos. Suurte spordisündmuste ülekanded on parimad mida vaadata. Ei loe ei keel ega spordiala. Kui Aserbaidžaanis vaatasime Parkeriga omal ajal naistemaadlust ja tõstmist olümpial, siis seekord Kamtšatkal olid vaieldamatud lemmikud naiste ragbi ja veepall (seda suuresti siis tingituna ajavahest). Aeg lendas kiiresti. Kotid saime ratta selga alles napilt enne ühte. Ulme on see venelaste dacha kultuur - õue dushid, ämbriwc, kartulid ja maasikad läbisegi ja muidugi, et kõik asjad on pilla-palla mööda hoovi laiali ning seda järjest hoovides, mitte ühes. Aga korteriinimestel on vähemalt koht kus käia nokitsemas, saab värsket kartulat ja koht kus rahus šaslikut teha koos viinuskiga. Pool tundi hiljem olime jällegi oma tuttava kaubanduskeskuse juures. Kaasa sai võetud nelja päeva söök - 1,5kg tatart, 4 konservi ja moos pudru peale, mis meil juba varem olemas oli. Linnas lisandus veel korralik nuga, priimuse gaas, mõned landid, karude peletamiseks tõrvikud ja katelok toidu valmistamiseks. Soov oli veel leida törts internetti, et saata kodustele mõni lausejupp koos paari pildiga. Ühenduse maailmaga leidsime kesklinna õllekast koos külma kesvamärjukese, konditsioneeri ja kuivatatud kala valikuga. Esimene õlu läks kerisele ja vägagi kergelt tuli otsus teha ka teine, et pilte juurde laadida. Hetk hiljem hakkasin kahtlema enda terves mõistuses, sest võisin vanduda - “ma kuulen eesti keelt kusagil”. Tõusin püsti, kõndisin lauast mööda ja küsisin muuseas “Oot, mis keeles Te räägite?“ ja vastu sain korraliku naeru - kodumaise. Saime sealsamas juba kõvasti infot meid ees ootavate teede, olude ja ilma kohta. Kutsuti veel enda juurde ööbima ja väikse mõtepausi järel vurasimegi ratastega linnast välja. 20 km pärast saabusime Igori “kuningriiki” - igalühel kodus ikka suusalifti koos mäega ei ole. Igor korraldab lastele enda juures ja ka kõrgemal mägedes suusalaagreid, veab turiste Ifaga ja pakub majutust koos sauna ja söögiga. Eestlastest ootasid meid seal juba kohatud Dago, Allar, Merike ja Helgi - sukeldujad. Olid ühe päeva sukeldumas käinud ja ülejäänud aja sõitnud mööda Kamtšatkat ringi. Poole tunni pärast ootas meid juba saun. Telk jäi jällegi kotti aga eks see nipernaadi moodi rändamine toobki teele uusi tuttavaid ja võimalusi. Peale sauna kihutasin rattaga veel poodi õlle järgi. Väike küla aga pood ikkagi 24h avatud - mis sellise lahkuse vastu olla saab. Teel poodi sain veel kõne Estraveli Gertult - “Kas saime ikka viisad registreeritud ja kõik paberid korda?”. Sellist teenindust naljalt ei leia ja tänud selle eest. Peale saunaõlusid tegime veel vanakat. Kuulasime lugusid karudest, söödud kalameestest, kehvadest teedest ja asjade maksumusest. Karud pidavat iga aasta 1-3 tegelast nahka panema ja see aasta olid ühes tegelasest juba järgi jäänud vaid kummikud ehk kaks oli veel söömata ja julgust see just juurde ei lisanud. Lauas rääkis Dago meid veel järgmiseks päevaks Igori auto peale. Auto viskab esmalt sukeldujad lennujaama ja siis läheb Mutnovski vulkaani juurest matka-seltskonda ära tooma, kes ei saavat jõgedest üle. Raha taheti saada 50€ näo eest - tundus kahtlane. Kala, liha ja vanakas maitsesid koos jutuga vägagi hästi, lisaks veel vaatasime filmi esimestest, kes sõitsid maasturitega PK’st Magadani. Öö.