Kamtšatka vol 10

16. päev 20.07

Uni kadus ukse paukumise peale. Anton käis vist 30 korda auto vahet. Keha tundus ergas. Enne alla jõudmist oli Anton siiski kadunud. Aega ja rahu oli lahkelt. Võtsin koti viimse pulgani lahti. Riided kuivama, telgi viisin õue päikse kätte. Kraapisin telgi mudast veel puhtaks, pesin sokke jne jne. Parker alustas samade tegevustega ärgates. Käisin eile avastatud poes pirukate ja munade järel. Võtsin veel küpsiseid ja hapukoort. Vinge hommikusöök vahelduseks. Plaan oli minna täna lennujaama proovima rattaid ära anda pagasisse päev varem.

Lappasime kotid kokku tagasi. Reisi lõpus on koti kokku panek nii selge, et teeks seda vist silmad kinni ka juba. Igal asjal oma koht ja aeg. Jätsime meile mitte vajalikud asjad Vadimile lauale - karupüssid, gaasi, tangud jne.Uks lukku ning peitsime võtme juhtnööride järgi ära.

Tee lennujaama oli fun. 90% teest oli alla mäge. Plaan oli ju äge, et anname rattad päev varem ära aga noh… Kõik kellega rääksin pidasid meid ogarateks ja juba see, et rattad tahame kaasa võtta tundus ulme. Aeroflot kodulehel oli kirjas, et ratta võib kaasa tasuta alumise pagasi asemel. Meil vaid salongi võetav pagas ehk läks loosi see pakkumine. Otsustasime, et rattaid linna ikkagi tagasi ei võta. Plaan oli jätta rattad lennujaama ette posti külge lukku. Rahustamise ennast sellega, et kui ka kaovad ära saame lihtsamalt lennuki peale. Ning kui ka ei saaks lennukisse neid kaasa võtta jääksid need kellegile lennujaama võtmiseks - saaks vähemalt hea inimene siis. Nende rataste raha eest olime saanud juba rohkem kui küll. Mälestused olid head ratastest ja juba selle pärast võtaks nad kaasa. Nüüd juba tuttava bussiga võtsime sihi linna tagasi.

Õllekas. Net, kuivatatud kala ja õlu. Peale lõunat kobisime Hostelisse, saime dushi alla, oi krt see oli hea. Õhtul veel otsisime süüa linnast. Hostelisse ostsime kaasa suure arbuusi. Viimane õhtu Kamtšatkal oli käes.

Olime plaaninud reisi pikemalt aga läks nii. Karud, koduigatsus, poiss krt ja muud faktorid minu poolt tegid reisi lühemaks. Parker hea sõbrana tuli mõttega kaasa. Parkeril jäi nägemata soovitud vulkaan ja laava aga selle eest nägime ning kogesime koos muid ägedaid ja mitte nii ägedaid asju - mälestusi kui palju. Mina jäin rahule. Tänud Parker.