Kamtšatka vol 1

Esimene ja teine päev (kuidagi tahaks kuupäevades ühtlust, aga ma ei tea kuidas.

Minu asjade pinnalaotis enne reisi

Kell 15.53, viies juuli. Moskvas, ootasime järgmist lendu. Järgmise lennuga saab arvatavalt lamatised kätte, ikkagi pea kaheksa tundi. Istumisega vedas, Parkeriga kaheses pingis. Ei pea kellegi küünarnukiga arvestama ja keegi meie tagasihoidlikult lõhnavate keredega. Moskvasse jõudes ootas meid ees “mitte meeldiv +29” ja ega terminaaliski palju jahedam ei olnud. Khabarovskis pidime tegema lennuoperaatori vahetuse tõttu uue check-inni. Arvasin, et saab olema huvitav seljakottides peituva 1,5l Vana Tallinna pärast, aga ei mitte halligi. Mitte kedagi ei huvitanud, mis pudelid ja mis nendes pudelites peitub. Saime vaid “krunniga muti” käest sõimata, et miks me kotte masinasse ei lükka.

Petropavlovski kohal tiirutasid paksud vihmapilved ja linna nägime suuresti alles siis kui lennukirattad maad katsusid. Lennukitrepist alla ja otse tänavale. Kuna meil pagasit ei olnud siis puudus ka vajadus uuesti hoonesse minna. Kõne Oljale, et oleme saabunud. Viie minuti pärast olime bussis suunaga Petropavlosk-Kamchatki poole, kohtumispaigaks “10km” bussipeatus. Olja oli meie esimene abistaja kohale jõudes. Suhelnud olime juba varem pikalt mailide teel

Reisi planeerimise ajal suhtlesin ka palju kohaliku Vadimiga (55), leidsin ta kontakti couchsurfing.org lehelt. Tema ajas ka Olja meile bussi vastu kuna ise pidi kohalikus küttefirmas pumpade valvurina tööl olema.

Parkeri asjad

Oljaga koos tegime kohe esimesed külastused rattapoodidesse ja teisest poest leidsime ka oma kaunitarid. Olja muidugi vaatas suurte silmadega meie valikut ja otsust, aga teha polnud enam midagi. Need kaks Stelsi olid ainukesed millel küljes korv, pakiraam, mõned käigud ja hind oli ka igati hea - 150€. Palusime veel ühe salongis nähtud ratta sarnase sõiduriista kokku panna ning lubasime järgmisel päeval rahaga saabuda. Kolasime veel vajalikes poodides - karu peletised, gaas, nuga jne. Kui kõigele vajalikule oli silm peale pandud kondasime tulevase ajaloo- õpetajaga paar tundi veel mööda linna. Räägiti lühidalt ajaloost ja toimunud lahingutest ning igapäeva elust.

Vadimiga kohtusime tema töö juures. Vahetuse lõpuni oli pool tundi - pakuti teed ja rääkisime oma plaanidest. Poest läbi ja olimegi ehtsas ja uhkes vene korteris. Naine ja tütar olid läinud Euroopasse reisima ja perepoeg Anton pidavat garaažist hiljem saabuma. Paar tundi juttu tee, küpsiste ning viskiga ja oligi käes aeg migratsioonikaartide täitmiseks. Olles 24h üleval olnud, oli see paras töö. Kahe A4 täitmine kirillitsas võttis aega tund ja siis avastas veel Vadim, et oli meile valed andmed andnud ehk 30 min veel ümberkirjutamiseks - kiire dušš ja keskööl saime elutoa põrandale magama.